Nagu alati, on vabariigi aastapäeva eel põhjust spekuleerida selle üle, millised teemad riigijuhid sel korral pidupäevakõnedes üles võtavad. President Ilvesel on viimane võimalus panna oma kümneaastase riigipeapõlve jooksul peetud aastapäevakõnedele reljeefne punkt. Kuid ka peaministri ja riigikogu esimehe sõnavõtud on seda oodatumad olukorras, kus järjest rohkem räägitakse võimuliidus maad võtvast otsustusvõimetusest ja oluliste teemade vältimisest. Veelgi enam – pole olnud näha, et rahvaga kõnelemistki oluliseks peetakse, rääkimata sellest, et selline suhtlus oleks inimkeelne, mitte kuskilt kõrgelt ja kaugelt dotseeriv. Seda kõike ootame olukorras, kus Euroopa põgenikeprobleem pole lahendust leidnud ning samal ajal on näha märke, et uksele võib koputada uus masu.

Millise sõnumiga küll selles olukorras rahva ette tulla? Peaministri äsjasest tervitusest välismaal elavatele eestlastele võis välja lugeda leppimist töökäte riigist välja rändamisega, kui koju tagasi pole talente millegagi meelitada, peenhäälesta palju tahad. Kui hurjutada rahvast aga külalislahkusetuse pärast pagulaste suhtes või siduda kooseluseaduse lõplik vastuvõtmine Eestisse välisspetsialistide tööletulemisega ning investeeringute ja ELi abiraha saabumisega, siis poleks selles kõiges ju midagi uut. Iseasi, kas pidupäevakõned peaksid üldse sisaldama diagnoosi panemist, et äkki on rahvas haige? Sel juhul peaks riiklikel doktoritel olema ka tõhus retsept haiguste raviks. Kuid isegi diagnoosi panek ja raviotsuse langetamine vajab otsustusvõimet, millest meil praegu kõige suurem nappus valitseb ning millest paljud hädad alguse saavad.  

Kui praegu on kõik lootused pandud kooseluseaduse ja pagulaste vastuvõtmisele, siis millised on meie sihid siis, kui need kaks ülesannet saavad täidetud, kuid kaks miljonit eestlast ja uus põhjamaa on veel sama abstraktsed eesmärgid kui oli mõni inimpõlv tagasi kommunismi jõudmine?

Oleme küll Eesti Nokia kui moodsa sõnajalaõie otsimisest vabatahtlikult loobunud, kuid kõige eelneva kiuste loodaks siiski, et kõnede pidajatel on positiivne programm koos selgelt sõnastatud eesmärkidega.

Jaga artiklit

13 kommentaari

A
Aastapäeva kõne:  /   17:36, 24. veebr 2016
Kõik, kel jalad kannavad, pakkige kohvrid ja maailm on valla!
M
Mis kõnet siin enam oodata,  /   14:22, 23. veebr 2016
kui on ju näha ja KOGETAV, et inimene oma tööd teha ei taha!
Kahju ainult, et selline asi meie kalli Riigi ametites üldse võimalik on - mujal oleks looder töömees ammu lahti lastud. Isegi Tallinna Linnavalitsuses saadakse sobimatutega paremini hakkama..

Päevatoimetaja

Piret Kütt
Telefon 51993733
piret.kutt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis