Alaealiste joomingud on põhimõtteliselt alati täiskasvanute tekitatud probleem. Meie täiskasvanutena oleme need, kes on loonud keskkonna, kus alkohol on odav, kergesti kättesaadav ja selle tarbimist lubatakse reklaamimise kaudu propageerida.

Tuleb tõdeda, et kiiret ja kerget lahendust ei olegi. Ühelt poolt on lahendus pikaajalises ja järjepidevas alkoholipoliitika rakendamises, mis garanteeriks, et ühiskonnakorraldus ei tõukaks noort jooma. Teisalt on võti siiski ka iga perekonna ja eelkõige lapsevanemate käes ehk millise eeskuju ja õpetuse iga laps saab. Ka juhul, kui see kodune panus on väga positiivne, ei ole ju kindel, et probleem läheb mööda. Noor saab väga tugevat mõjutust eakaaslastelt, ka ühiskondlikud hoiakud, mis tõendatult võimenduvad näiteks alkoholi reklaamimisest, töötavad kodusele mõjule vastu. Noortele suunatud ennetus peaks kasvatama nende enesekindlust ja võimekust jääda iseendaks ka eakaaslaste surve korral.

Samas on vajadus lastele "joodikueetikat" õpetada praegust olukorda arvestades mõneti mõistetav. Kui me eeldame ja saame aru, et meie lapsed joovad oma sõpradega koos olles, siis kahjude vähendamiseks on ju tõepoolest oluline, et noor  teaks, kuidas käituda, kui ta sõber on kaotanud teadvuse. Samas kui meie kasvatus lähtubki mõttest – kui te joote, siis pidage meeles –, siis sellega me tugevdamegi noorte alkoholikultuuri paratamatust. Avame sellega ka veel kõhklevatele noortele ukse, sest kui vanem juba arvestab, et laps võib hakata peol alkoholi tarbima, kaob sellega noorel veel üks barjäär ära.

Uurimused on näidanud, et kõige edukam on vanemlik kasvatus, mis loob lapsega usaldusliku ja armastava suhte, kuid seab talle ka selged piirid, mis on lubatud ja mis mitte. Me peaksime nii perekonna kui ka ühiskonnana hakkama tõsisemalt võtma seisukohta, et alaealised ei tohiks alkoholi tarvitada. See ei ole esmajoones distsiplinaarküsimus, vaid ikkagi noorte tervise ja just aju tervise küsimus. Noor organism on alles arengufaasis ja alkoholijoove on tema puhul alati ühemõtteliselt mürgistust. Sellesse ei saa suhtuda ükskõikselt ja arusaamisega, et küll nad oma sarved maha jooksevad. Paraku võib nende sarvedega koos ka midagi palju väärtuslikumat kaotsi minna.  

Tänapäevane karskusliikumine ei ole niivõrd klubiline ega sotsiaalse suhtlemise asupaik, nii nagu see oli näiteks enne Teist maailmasõda. Nii ei pea ma vajalikuks, et noored teaksid ja tunneksid karskusliitu. Samas on oluline, et noortele õpetataks karskuse säilitamise väärtust ja õigsust, mitte aga ei suunataks neid alkoholimaailma kas või läbi mõõduka alkoholikultuuri õigustuse. Karskus ja tervisliku eluviisi väärtustamine ei peaks seisnema eelkõige alkoholi tarvitamise või mittetarvitamise valikus. See peaks esile tulema õigete valikute tulemina. Valitakse näiteks sport ja alkohol ei ole teemagi. Valitakse oma vanemate eeskuju ja alkoholiprobleemi ei tekigi. Valitakse põhimõte, et elu nauditakse alati 100% selge ja kaine peaga ja siis ei olegi alkoholile raske ei öelda.

Jaga artiklit

19 kommentaari

V
Väga   /   15:42, 5. märts 2016
vale,tühi ja eksitav artikkel.Hr.Beekman-võta pits ja mõtle ivake.
.
..  /   10:14, 23. veebr 2016
nii rumalat põhjendust annab ikka suust välja ajada, kas neil pole endil lapsi, lastega peredes pole elatud või milles asi.Kodust algab ka palju, kuid esimene mõjutaja on siiski ühiskond, ajastu, kõike lubav hoiak ühiskonnas kuritegevuse näol juba asutustes, riigis jne....Piiramatu jookide kättesaamine, sest ka kaubanduses ollakse huvitatud rahast jne...Olen ise täiskarsklane, lapsed ikka pidudel veidi pruugivad, järelikult ei pea paika, lapsena oli naabrimees suur joodik, kes käis koguaeg meie õuele ka ringe tegemas, tekkis lausa vastikus joojate vastu, niiet ei pea paika, siin hakkab ikka ppihta sellest, kuidas suudab ühiskond reegleid paika panna, kas peab ikka suurtootmine olema just alkoholile, suitsudele,jne...see hakkab siitpoolt pihta, et meil peab kõike müügis olema ja hästi palju ja kõikidele igal kellaajal, kõik omanikud on siiski huvitatud ju kasumist. Koolides peaks olema rohkem kasvatusteema kuidas noored ennast õpiksid väärtustama .

Päevatoimetaja

Sander Silm
Telefon 51993733
sander.silm@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis