127
fotot

Eestis pole vist keerukama saatusega ehitist kui Tallinna linnhall, ristinimega Vladimir Iljitš Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Nimi võttis palee hiigelseinast tervelt kaks rida, kuid seda pole seinal juba ammu. Jäljed on. "Tallinna linnahall" ajab tänapäeval asja ära. Miskipärast on ka venekeelne vaste. Kuigi vene keelest ja meelest pole selles majas haisugi. Nüüd lõhnab siin tavalise kapitalistliku hallituse järele. 

Kõik teavad, et olümpiaks kiirustades valmis ehitatud kultuuri- ja spordipalee elab praegu erilistes tormituultes. Öelgem ausalt, et keegi ei oska sellega midagi mõistlikku peale hakata. Nii see dolomiidist koloss seisab ja laguneb. Mida ei suuda lõhkuda loodus, suudavad noorukite kambad, kellel on lõhkumata, täis reostamata ja tervete akendega hoonet väga valus vaadata. 

Mida teha ehitisega, mille saali eesriideks on 10x50 m² suurune väidetavalt maailma suurim gobelään, Enn Põldroosi kujundatud 1,5 tonni kaaluv kangas "Inimeste elu"? Eesriie ripub praegugi, aga ei liigu, sest trossid võivad iga hetk maha joosta. Eesriie on ebalev ja kõikuv, nagu kogu linnahalli oma. 

Hoone täituvus oli parimatelgi aegadel 50% kandis. Kogu kupatus on Tallinna jaoks liiga suur. Poleks tal küljes arhitektuurimälestise silti, oleks ta juba ilmselt ammu vagunitäie dünamiiti külje alla saanud. 

Paljudele, Eesti suurimasse riidehoidu mantlid riputanud linnahalli kunagistele fännidele oli sellest majast juba ammu sügavalt suva. Isegi halli looja Raine Karp on meelepahaga rapsanud, et temal on ükskõik, mis sellest saab. Tema maja ei olevat see juba ammuilma. 

Kusagil hüüavad aga vaikselt hääled, et linnahall tuleks ikkagi lammutada, mälestussildist hoolimata. Välismaised arhitektibürood õhutavad tagant – investor ei saa mingite tänapäevaste valemitega sinna pandud raha tagasi. 

Linnahalli on igatsenud vaid mingid eksootilised tegelased, kellest ameeriklased olid kuni viimase hetkeni nõus seda ära ostma. Mis nad sellega tegelikult peale hakata kavatsesid, jääbki vist saladuseks. Jänkid jäid ookeani taha ja linnahall hallitab edasi. Järgmine verstapost on maha pandud aprillikuu esimesse või teise nädalasse, kui pidavat selguma kõik. Või nagu tavalisel puhul mitte midagi. 

Oli minevik… 

Nagu teistegi Nõukogude Liidu hoogtööobjektide kohta, sosistati linnahalligi puhul, et seal pandi ehitamise ajal betooni sisse tsementi vaid näpuotsaga ning kandekonstruktsioonide ja ehitusprahi vahele võis panna võrdusmärgi. Linnahallist olevat nii palju materjali üle jäänud, et ehitajate eramuid kerkinud lausa asumite viisi. 

Tallinna olümpiaobjektide kunagine ehitusjuht Enn Tammaru pole sellega nõus, sest linnahallis pole murdunud ega väsinud ainuski kandev konstruktsioon. Ja vajunud on see vaid nii palju, kui normaalne ehitus ikka vajub. 

Kuid juba 1998. aastal andis ootamatult järele jäähalli katus. Juba algselt ebamugavad istmed lödistas taevavesi põhjalikult läbi. 

Aasta hiljem julges abilinnapea Peeter Kreitzberg kõvemini iitsatada ja välja öelda salatõe, et ehitusena on linnahall ebaõnnestunud ja linna seisukohast pole sellel ka kontserdipaigana mõtet. 

Linnahallile telliti ekspertiis ehituse tollaselt vaieldamatult suveräänilt ASilt Lemminkäinen, kes vastas üsna kiiresti, et selle mingikski reinkarnatsiooniks võiks sinna ehitada konkurendi Tallinna sadama reisiterminalile. Tuleks lammutada halli täiesti mõttetud hiigelfuajeed ja nende asemele rajada tollipunktid ja taxfree-kauplused. 

Aasta enne millenniumi rajati linnahalli katusele merepoolsesse otsa midagi sellist, mida vaene Raine Karp poleks osanud ette näha oma kõige koledamaski õudusunenäos – helikopterite maandumisplats koos Copterline’i terminaliga. 

Merepoolne vaade linnahallile jäi üsna hädiseks. Samuti kadus merepoolne kohvik. Selle direktor, kes oli halli direktori Zintsovi abikaasa, pisteti hoopis vangi. 

Linn leidis vastuseks linnahalli fänniklubi appikarjele mõned vaevased miljonid, mis sellise hoonekolossi puhul on pigem tasu prügikastide tühjendamise eest. Selle eest sai korda teha kõige häbiväärsemad kohad – peldikud. 

Üsna valjuhäälseks muutusid jutud linnahalli mingi osa muutmisest ööklubiks – neid polnud tol ajal pealinnas veel ülemäära palju. Umbes samal ajal nägi õhtuvalgust Eesti esimene striptiisiklubi, kus neiu Eva maoga maadles. 

Jutud halli põranda suurendamisest sedavõrd, et seal tekiks kõikidele rahvusvahelistele normidele vastavad platsid nii korv- kui võrkpalli mängimiseks võtsid aina kuraasikamaid toone. Ent see oli jälle jutt, mis elas vaid kõnekoosolekutel. 

Ajutised lahendused 

1982. aastal majja tulnud Tõnu Prööm, kes on seal läbi käinud kõik töökohad nüüdse direktorini välja, märgib, sarkasm huulil, et nooruses sai tulevikule vastu mindud vägagi suurte lootustega: "Lubati liikuvaid põrandaid, pinda iga kunstiliigi esindajatele eraldi. Nüüd on teada, et kõige kindlamad olid ajutised lahendused. Need peavad vastu igale ajaproovile, sest nad ongi kõige kindlamad. Jah, kas ei seisnud kuni viimase hetkeni lava neil ajutistel prussidel, mis pidid vajadusel muutuma korvpallipõrandaks," ei kahane direktori sarkasm. "Tegelikkus oli selline, et nende vahel ujusid vesirotid. Mõned olid uppunud ka. Ka need konstruktsioonid, mis pidid põranda pallimängudeks üles tõstma, olid täiesti olemas. Neid kasutati täpselt üks kord – kui oma maja mehed tahtsid kordki paljulubatud korvpalliväljakul palli patsutada. Ülejäänud aja olid need vee all, mis oli kindlalt rohkem kui jala sügavune." 

Linnahalli direktori asetäitja ametit pidanud legendaarne spordimees Rein Tölp võtab üles oma sõnumi: "Mina pean ütlema, et linnahall ei olnud projekteeritud inimeste jaoks. Pealtvaatajatele – seda küll. Aga enamik töötegijaid tegid tööd ju maa all, kus polnud ainustki akent. Ja tööinimesi oli hingekirjas peaaegu 600. Ainus akendega kabinet ongi direktori oma, kus on paar kitsast klaastriipu." 

Päris palju nalja sai suure saali kaarseinaga, mis vaheajaks üles tõsteti ja etenduse ajal alla lasti: "See, et vaheaega peeti viimase vindini ja seinast läbi saamine oli igaühe julguse küsimus, oli tavaline. Üldjuhul rulliti end ukse alt läbi. Silmade ees on aga ikka vaatepilt, kui üks naaberrahvusest mitte eriti laastfiguuriga tüüp enne otsustavat sukeldust komistas ja kogu oma suure kerega ukse alla kinni jäi. Oli huvitav kontrast: laval juba pillikeeli tinistav orkester ja kusagil kõrguses seakisa tegev mammi. Tõsteseina ei maksa süüdistada, see oli Soome parimast kvaliteedist. Soomlased käisid selle sajandi algul siin. Imestamas, kuidas üks päris keeruline kaadervärk nii kaua vastu peab." 

Basseinitäis priskeid kalu 

"Toredaid hetki oli ka," meenutab Rein Tölp. "Mul õnnestus siia majja tuua lillefestival, mis toimus 11 aastat. Mingisuguse kalafestivali korraldasime ka. Sellest tuli naljanumber. Majas on korraliku suurusega bassein, mille kalamehed mudamaitselisi karpkalu triiki täis vedasid. Üritasime neid 30kopikalise pileti eest basseiniveerel kükitavale õngemeestele maha müüa. Aga keegi heasüdamlik kalasõber oli nad enne basseini laskmist pungi täis söötnud ja vanad vetukad olid õngekonksu vastu kaotanud igasuguse huvi. Nii läks seegi publikumagnet vett vedama ja korraldajatel oli tükk tegu, et kalapäeva lõpuks kaugelt kohale veetud saak jälle tsisterni tagasi saada." 

Aga nüüd tõsisematestki altminekutest. Päris keeruliseks kujunes suure saali toolide probleem. Algselt pandi põrandale 5300 plastistet. Samasugused kui jäähalliski. Palee mõõtu ei andnud need kuidagi välja. Peagi vahetati kogu tooliserviis pehmete vastu, mis hangiti kusagilt endise Jugoslaavia aladelt. Pealtnäha ilus mööbel, aga kõrgsurvega istumiseks ette nähtud ei olnud. Pealmine pehme klapp toetus raamile vaid kahe klambriga ja pruukis vähe tõsisemas eluskaalus isendil sellele ääre peal istuda, kui ta end juba põrandalt leidis. Üks periood oligi puhas toolide taastamise aeg, millegi muuga õieti tegelda ei saanudki. Nüüd on toolid saanud piisavalt tugevaks. Pole ainult enam istujat. 2009. aasta viimasel detsembril pani linnahall lõplikult uksed kinni. 

On tänapäev… 

Linnahallist saab praegu palka 11 ja pool inimest. Nendest neli on valvurid, üks majahoidja ja üks koristaja. Juba 33 aastat on majas olnud ja nüüd juba tosin aastat direktoriametit pidanud Tõnu Prööm. Leo Lõoke on Pröömist veelgi kauem majas olnud haldusjuht. Kolmandaks on nende punti, oma vanu valdusi tulnud üle vaatama olümpiamees Rein Tölp, üle 50 aasta enda käes Eesti 800 m jooksu rekordit hoidnud aktiivpensionär, kes oli aastaid linnahalli asedirektor spordi ja transpordi alal. 

Täna on koosolijad istet võtnud praeguse direktori kabinetis. Endistest aegadest on vaid puudu pudel Armeenia konjakit lauanurgal – tööriist, mis lahendas kõik Moskvast tulnud suurte juhtide probleemid. 

Linnahallis on ka ruume, millest lihtne inimene ei teadnud midagi. Saunakompleks oli midagi sellist, kuhu omade ustavate inimeste kõrval mahtusid mehed, kelle erilisi teeneid rõhutasid töötõendid või parteipiletid. Saun oli kohe jäähalli poordi taga. Nii tekkiski omaette mõnukoht, et saunaleilist välja tormates oli võimalik end palja pee ja kõhuga jääle libisema lasta. Nüüd on sellest kõigest alles hale kapitalistlik vari. Luksus on kaotatud, alles on neli argist pesemiskohta. 

Aga omal ajal oli linnahall kui prillikivi, kuhu minnes pandi ikka peenemad riided selga ja valmistuti kui balliks. Lihtsalt õhustik oli selline.  

Aga ei enam pikemat passimist. Külastusdelegatsioon alustab oma ringkäiku.  

Kõle nagu õudukas 

Kõik filmihuvilised mäletavad "Ooperifantoomi" avakaadreid, tühja ämblikuvõrkudes teatrimaja, kus iga järgnev sekund tekitab uut kõledust. Või raamatutegelast Pallet, kes jäi oma kodulinna ihuüksi. Seik, mis algul nalja teeb, muutub hiljem painajaks. 

Umbes sama tunne poeb naha vahele linnahalliski. Koht, mida mäletame pealinna keskpunktina, tekitab nüüd kuus aastat tühjalt seisnuna ülimat võõristust. 

Külastajate garderoobis on seintel kauni piklikud peeglid. Neist paljud on siit ära käinud ja kõik pole veel Veneetsiast tagasi jõudnud, paari aasta taguselt biennaalilt. Kellelgi tuleb meelde autoralli "Sojuz 85" algus, mis startis just siitsamast. Veel paremini kui ralliautod ise, tulevad asjaosalistele meelde paraadi alustanud Saksa DV Wartburgi tsiklid, mille käivitamise ilget haisu ja tossu ei saadud majast välja mitu kuud. 

Praegu on kõik seinad täis graffity’t. Kunst sündis nii kaua kuni suur aknaring oli ilma võredeta. Ööpimeduses visati aken puruks, tuldi sisse, rahuldati oma kunstikirg ja taas öhe. Kui aknad võretatud said, lõppesid ka uued kunstivoolud. 

"Purustatud klaasidele oleme kulutanud minimaalselt. Pole mõtet raisata asjadele, mis järgmisel võimalusel nii või teisiti taas lõhutakse. Seepärast olemegi akendega läinud täielikule säästuprogrammile – ette pannud odavaimad ühekordse klaasiga aknad," räägib direktor Prööm. 

Päris tondilossiks on linnahall muutunud ainult peeglisaalis ja jäähallis, kus sisemus on täiesti välja roogitud ja ruumides on nii pime ja vilets vaatepilt, et külalisi ei lasta sissegi. 

Võõral jääb üle vaid küsida, millega tegelevad majja tööle jäänud 11,5 tööinimest? 

"Arvata, et me päris muiduleivasööjad oleme, on liialdus. Põhiametiks on meie maja rentnike eest hoolitsemine, mida polegi nii vähe. Kopteriinimesed ei anna oma ruume käest. Linda Line’i tiiburid sõidavad iga aastaga aina usinamini. Mõned kindlad asutusedki on meie üürilised," seletab Prööm. 

Linnahall lõhutakse ilmselt kolmeks 

Linnapea asemik Taavi Aas, kes linnahalli saatusega juba aastaid kursis, nimetab samuti eeloleva aprilli algust mõnes mõttes pöördeliseks: "Kindlasti üsna varsti kuulutame välja hanke, kus peaks selguma ehitusekspertiisi läbiviija. See komisjon peaks selgitama, mida täpselt linnahallis ehitada tuleks, kus piisaks rekonstrueerimisest. Selge on see, et katus, torustik, elektrijuhtmestik ja muu sarnane tuleb otsast lõpuni välja vahetada. Aga maatasa siiski kõike võtma ei pea. Kui kõik jääb linnavalitsusele, võtame meie ilmselt oma hoida suure saali hoone. Ülejäänud kaks osa – jäähalli ja merepoolse osa tahame anda ikkagi erakätesse." 

Nagu teada, on linnahall muinsuskaitse all. Küll teatud mööndusega. Hoonet, kus on suur saal, pikuti ega laiuti puutuda ei tohi. Aga maja, mille katusel on helikopterite maandumisplats, võib korruse-kahe võrra ehitada kõrgemaks küll. Peaasi, et säiliks merelt vanalinnale avanev vaade. 

Taavi Aas on korduvalt vestelnud rahvusooperi Estonia direktoriga Aivar Mäega ja ülihästi kursis, kui ambitsioonikas on estoonlaste plaan võtta linnahall kui tervik oma valdusesse ja majandamisse. "Siin on ainuvõimalik lahendus nii riigi kui linna koostöö ja rahade sünergia. Kui riik taha tuleks, annaksime linna poolt hoobilt rohelise tule. On ju meie esmane tahe saada linna väravas olev häbiplekk ometi korda. Oleme enda poolt riigiesindajatele saatnud kõik oma soovid. Paraku pole Toompealt ega kultuuriministeeriumist tulnud kippu ega kõppu." 

Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene teatab kiretult, et kultuuriministeerium on teadlik rahvusooperi linnahalli kasutuselevõtu soovist ja sellesisulistest aruteludest hoone omaniku, Tallinna linnaga. Kas ja kuhu rahvusooper ja Tallinn oma plaanidega jõuavad, näitab aeg. 

Legendaarne helistuudio töötab täistuuridel 

Üks, mille asukohta ei oskaks poollagunenud linnahallis kuidagi loota, on eelmise sajandi viimastel kümnenditel üle kogu Nõukogude Liidu furoori loonud helistuudio, mis – uskuge või mitte – tuksub endises või isegi paremas headuses praegugi. 

"Esimeses projektis ei seisnud stuudiote kohal midagi. Tühi ruum koos sadade tonnide ehitusprahi, rotilaipade ja muu säärasega," räägib stuudio Matrix juht Koit Saarmäe. Oli Eesti õnn, et kõrval töötas Nõukogude Liidu ilmselt kõige efektiivsem betoonitehas, kus töötas ka kõige tänuväärsem tööliskiht: kõigil reeglina alustamata algharidus, pärit NLi lambakasvatusrajoonidest. Nad töötasid nurisemata ja tegid tõrkumatult kõike. Mägede pojad viskasidki jõude seisvad ruumid tühjaks. Tänapäeval maksaks selline töö miljoneid. Toona mitte kopikatki. Tänuks said betoonitehase juhtohvitserid mõne Pugatšova või Leontjevi kontserdipileti. Stuudio projekt sai tehtud Soomes, sealse suurmeistri juures, kes oli omakorda stuudiote projekteerimist õppinud maailma selle ala vaieldamatu guru Tom Hidley enda juures. Tema tegi stuudio projekti põhimõtteliselt Viru Valge toel, seega sõbrahinnaga. 1988. aastast koliski kuulus Matrixi stuudio lava kõrvalt uutesse ruumidesse. 

Stuudios töötab siiani Eesti ainus 32realine lintmakk. Sinna lindistatakse igal võimalusel, sest lindile võetud helind tundub arvutisaundiga võrreldes kuidagi pehmem ja inimlikum. Ametis on ka kaks Eesti kõrgtasemel helimeest Elmo Värk ja Indrek Patte, kes kumbki ei kannata tööpuuduse all. Aga peale on tulnud täiesti uus analoogrežissööride põlvkondki. 

Nendest ruumidest sai alguse Kuku raadio, enne kui mujale kolis. "Eks omal ajal oli stuudioüürnikke rohkem kui nüüd," võtab Koit Saarmäe mineviku kokku. "Nüüd on igamehe arvuti stuudiod ja paljude tegijate hulk on alla viinud ka hinnad. Eks me teeme siin parasjagu palju voodialuses arvutis sündinud loomingut ümber. Aga on jäänud neidki, kellele raha on mure number kaks ja esmatähtis siiski kvaliteet."

Jaga artiklit

27 kommentaari

S
Sakusse  /   12:42, 23. veebr 2016
Ma küll enam ooperit kuulama ei lähe. Linnahallis oleks see hulga etem. Saku on spordihall.
  /   18:08, 21. veebr 2016
kahju on aga midagi pole parata .mahalamutamine ,ja lammutamine.midagi pole parata. Kui hakkavad korda tegema laheb aasta siis aasta ja jalle samma sugune. ei joua hooldata.ja maksse maksta.Muidu on sama nagu Saku suur halliga. tulevad huued ja huued. ja ei midagi..Tehku sinna roheline park kus istuda ja jaludata. Plats puhtags on siis rahval liigumist.ja on mida vaatata ju PLATS PUHTAGS.

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis