(MARIANNE LOORENTS)

Ma ei tea, kuidas teistele, aga mulle hakkab isegi selle talve minivariant paiguti juba kurguauguni käima. Tean, mis nüüd järgneb. Igavene koera saba tükeldamine, mis seisneb öises külmetamises ja kesklõunases sulas ja pealtnäha igaveses maa kattekihis, mille nimi on jäide. Sellest õudsemat katet enam olla ei saagi. Seepärast õhutangi kõiki oma pilke ja palesid lätlasest jumala poole pöörama ja paluma, et Latvijas Jumals lõpuks oma kindlama seisukoha võtaks – kas hoiab ta siia- või sinnapoole, sest pluss või miinus neli kraadi on tüki maad kindlam kui ennustamatu null.

Aga nii kõrgelt päike siiski juba käib, et ta suudab keerata aina jõulisemalt kommunaalporno säravamaid peatükke. Muidugi on selles romaanis juttu asjadest, millest igal aastal. Näiteks Lasnamäe kanalist, millest lumevaba varianti õnnestus kohata mõni päev tagasi. Talvel toimunud muutus on täiesti tunnetatav, sõiduriista on võtnud rappuma sellel määral, et nii mõnigi hambaplomm kukkus suust. Jääb vaid loota, et igal pool pole talv olnud nõnda vali.

Ning vähetähtsatest asjadest rääkides tuletagem meelde ka mõnda tähtsat Eesti asja. Et tänasega „Eesti laul“ ilusasti purki saaks. Ilma igasuguste üllatusteta.

Jaga artiklit

3 kommentaari

M
midagi  /   22:12, 20. veebr 2016
ei saand aru.kumb meist purjus on.
E
Ei saa aru, mida see imepeen vihje Lätile siis  /   14:05, 20. veebr 2016
nüüd peaks tähendama...

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis