45aastane mees kirjeldas oma hiljutist töövestlust nii: „Minu tulevane tööandja oli süvenenud paberitesse. Tervitasin ja tutvustasin ennast. Ei mingit vastust. Seisin oma viis minutit ukse vahel, enne kui ta oma pilgu minule tõstis. Ei tervitust, ei iste pakkumist. Minu elu ainus töövestlus, kus mina seisin ja potentsiaalne tööandja istus. Ega midagi rääkida polnudki, sest ta oli inimene, kes ei osanud vestelda. Natuke küsisin ise ja midagi ta mulle vastas. Lahkudes ütlesin prouale nägemist ja proua vaikis. Enam ma ei imesta selle üle, miks paljud tema alluvad kliente teenindades jonnakalt vaikivad. Kala hakkab mädanema ikka peast.“

Veel üks 45aastane mees

 

45aastane mees kirjeldas oma tundeid pärast ühe noore humanitaari järjekordset kirjutist, kui häbi tal on Eesti pärast: „Rõõmsaks teeb meele see, et paljud noored eestlased väärtustavad oma kodumaad ja leiavad, et ka siin väiksel maatükil saab olla õnnelik, peret luua ja lapsi kasvatada. Laulupidu on midagi sellist, mida ei ole kusagil mujal maailmas ja eriti uhke olen ma selle üle, et olen seal kunagi ise laulnud. Ja need eestlased, kes on valmis oma kodumaad kaitsma, on minu absoluutsed lemmikud. Mul ei mitte ühtegi negatiivset kogemust Eesti arstidega. Head teenindust olen saanud peaaegu igast Eesti poest, kui olen sõbralik ega kipu esimese asjana teenindajat ründama. Mulle meeldib Eesti toit ja ma olen uhke, et minu kodumaa on Skype’i sünnimaa. Mulle meeldivad Tallinna uued ja mugavad trammid ning Elroni porgandid, mis liiguvad Eesti raudteedel. Hea on näha, et väga paljud eestlased on tolerantsed ja sõbralikud vähemuste suhtes. Olen rahul Eesti politseiga, kes nappidest vahenditest hoolimata annab endast kõik, et meil oleks turvalisem elu. See on vist tõesti imelik, aga mul pole põhjust kurta mitte millegi üle. Muidugi on asju ja olukordi, mis teevad meele tusaseks, aga ma püüan neist üle saada. Ja enamasti saangi. Küll aga käivad mulle närvidele need eestlased, kes pidevalt kaeblevad ja kiruvad Eesti elu. Need, kes teevad maha oma kodumaad, riiki ja teisi eestlasi. Tõesti, minge ja pange ennast põlema. Mitte keegi ei tunne teist puudust.“

Kaks väga erinevat juttu. Aga need ei ole kahe erineva mehe jutud. See on üks ja sama mees.

Riik ei riku kellegi õnne

Kas tal oli muid variante ka pärast ebameeldivat töövestlust? Oi kui palju ahvatlevaid variante oli tal hakata kiruma eesti rahvast ja Eesti riiki. Väga ahvatlev variant oli üks järjekordne avaldus, kui kohutavalt häbi tal on Eesti pärast. Väga ahvatlev oleks olnud küsida, kas me sellist Eestit tahtsimegi.

Sellised piinlikkuse ja häbi kuulutamise avaldused on miskipärast moes. Raske öelda, mis on põhjus, äkki Juhan Sütiste sõnu kasutades „aeg liigestest on lahti“. Või on häda selles, et me muudkui püüame elada mitte enda elu, vaid teiste elu. Ja kui me neid teisi enda moodi elama ei suuda panna, läheb meel mõruks. Kuidas saab nii olla, et inimene tõuseb hommikul kell seitse üles ja juba on riik tema tuju ära rikkunud. Ja siis meenub talle, et nägi masendavat und. Sellest, kuidas riik tema tuju rikub. Või oleme nagu pühapäevakõrgushüppajad, kes sätivad iga päev lati kahe meetri peale ja siis satuvad masendusse, et riik ei võimalda sellest üle hüpata.

Praegu tunnevad paljud häbi, et rahvast kaugenenud nn eliit tähistab vabariigi aastapäeva kuluka piduliku vastuvõtuga. Vastuvõttu ära jätta on kindlasti lihtsam kui seda korraldada, aga peab arvestama, et häbi tundjad leiavad siis kindlasti uue põhjuse häbi tunda. Vahest solvavad neid siis teatrietenduste ja filmide esilinastused või äriliidrite kogunemised? Mis kuradi eliidi mängimine see on?

See 45aastane mees aga tegi vastupidise avalduse, sest ta ei ole loll ja saab aru, et vastik tööandja ei ole Eesti riik ja rahvas ja üleüldse iga üksik loll või grupp lolle ei ole rahvas ega riik.

Mulle meenus Jüri Arraku ütlus Sten Teppani „Jutusaates“ Vikerraadios, et teda hämmastab alati halamine, kui halvasti Eestis kõik on, ja küsimine, kas me sellist Eestit tahtsimegi. „Ma viiks nad tagasi Stalini aega,“ ütles Arrak, „korraks, nii paar kuud, elagu seal.“

No Stalini aega pole vajagi viia, piisab 1990ndatest, mida enamik meie riigi elanikest päris isiklikult mäletab. Ka see oleks retk täiesti teise ajastusse.

Kui tunned häbi Eesti pärast, tunned häbi oma lähedaste, oma sõprade, tuttavate, naabrite, kõigi pärast. Nemad on ka Eesti ja võivad mõelda, mida nad halba on teinud, et sul Eesti pärast häbi on.

Ma väidan, et ühegi inimese isiklikku õnne ja heaolu riik ära rikkuda ei suuda.

Ma näen oma kodu aknast Pika Hermanni torni ja seal lehvivat sinimustvalget. Olen samas kohas elanud kümme aastat, aga pole veel väsinud hommikuti akna juures liputorni vaatamast. Lööge mind või maha, aga tunne, mida ma seejuures tunnen, ei ole häbi.

Jaga artiklit

17 kommentaari

.
...  /   12:10, 20. veebr 2016
loll möla. Kellel taskud raha täis ja võim käes, need loomulikult ei tunne ei häbi ega austust oma maa ja rahva vastu. Aga rahvas tunneb häbi oma valitseva klani pärast. Isegi välismaal ei võeta meie peaministrit tõsiselt.
S
Sammal j  /   23:37, 19. veebr 2016
Need olid ju ilves ja riie, kes meie üle häbi tundsid, aga kas nad ka õhtulehte loevad?

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 51993733
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis