(ALDO LUUD)

Kui me vaatame noori, siis ilmselt on paljudel silme ees tulevikusoov saada ettevõtjaks. Selline unistus oli kord ka minul. Oma firma, vabadus tegutseda – see tundub kuidagi ahvatlev, ihaldusväärne. Rohujuuretasandil ettevõtlikkus ja ettevõtlikud inimesed meile meeldivad. Näiteks väikeettevõtja-kohvikupidaja, maapoodnik, painduvaid helkureid tootev õpilasfirma, mahetalu omanik jms. Saavad endaga kenasti hakkama ja on muidu ka toredad.

Ettevõtjast külakurnajaks

Kui aga ettevõtja on edukam, võtab tööle kümneid või sadu töötajaid, hakkab kuhugi midagi eksportima ja mis kõige hullem, hakkab järjest jõukamaks muutuma, toimub arvamuses tugev pööre. Mahetalu omanikust saab külakurnaja, poodnikust suurkaupmees, kohvikupidajast restoraniärimees. Ettevõtlikkus on hea, sellega kaasnev jõukus aga halb. Mingist hetkest saab terminist ettevõtja pigem sõimusõna.

See oli ka põhjus, miks ma seitse aastat tagasi tegin otsuse erasektorist avalikku sektorisse liikuda, olles enne seda kümme aastat väikeettevõtja olnud. Eks omajagu rolli mängis muidugi ka alanud majanduslangus. Samas on eraettevõtja mõtteviis ja tegutsemisloogika mulle tuttav ja arusaadav. Täna seisan jälle raskete valikute ees, kas tulla avaliku sektori pika leiva pealt ära, sest ideid nagu oleks, mida teha.

Kuid miks toimuvad sellised metamorfoossed muutused avalikus arvamuses? Millisel hetkel muutuvad noorusideaalid palgatöötaja kibestunud peielauaheietuseks? Ilmselt on osa selles loos ka tõigal, et me ei teadvusta, kes loovad lisandväärtust, kes töökohti ja kes peavad maksudega ülal riiki, mis meie igapäevaelu nii palju mõjutab.

Kust tuleb tegelikult raha ja millist rolli mängivad selles ettevõtjad? Kui lähtume kõige lihtsamast neoklassikalisest majandusteooriast, on vastus lihtne. Makromajanduse ringkäigu skeem ütleb meile, et lisandväärtus luuakse erasektoris, avalik sektor jagab juba loodud lisandväärtust ümber. Raha ringkäigu mudelisse sekkub valitsus kahel moel – maksudega tõmbab raha välja ning toetuste ja valitsussektori ostudega pumpab osa raha ringlusesse tagasi. Umbes nii nagu tavaline kinnine keskküttesüsteem, kus katel paneb torudes vee ringlema.

Tõele au andes tuleb muidugi öelda, et avalik sektor täidab oma rolli turutõrgete leevendamisel (loe: erasektori tegematajätmistes). Keegi ei vaidle vastu, et vajame haridust, tervishoidu ja julgeolekut. Aga see ei muuda suurt pilti.

Ülalpeetavad dikteerivad

Kuigi see kõlab pisut karmilt, jaguneb ühiskond laias laastus ülalpeetavateks (netomaksusaajateks) ning ülalpidajateks (netomaksumaksjateks). Viimased on erasektori palgatöötajad ja ettevõtjad, kelle maksude arvelt see toimub.  Mida sellise teadmisega peale hakata?

 Kujutage ette kolmelapselist perekonda, kus vanemad lapsed õpivad gümnaasiumis ning noorem põhikoolis. Neil on iga-aastane tava leppida peresisese hääletusega kokku laste kuu taskuraha. Seni sai iga laps 40 eurot kuus. Sel aastal liitus otsustajatega noorim laps, seetõttu said lapsed vanemate puhul ülekaalu ja otsustasid  taskurahaks määrata 100 eurot kuus. Vanemad protestisid, kuid häältega 3-2 jäi laste tahe peale. Tundub jabur, eks ole.

Peres sellisel kujul raha ilmselt ei jagata ja taskuraha suuruse otsustavad siiski  maksjad, mitte saajad. Kummalisel kombel toimib ülalkirjeldatud stsenaarium aga väga elujõuliselt riigis.

Praegu moodustavad pensionärid (ca 415 000) ja avaliku sektori töötajad (ca 170 000) enamuskoalitsiooni, olles kõigist valijaist 61 protsenti. Sellise koalitsiooni põhilubadus saab olla pensionide ja avaliku sektori töötajate palgatõus, lubadus pensioniiga mitte tõsta ja mitte vähendada avaliku sektori töötajate arvu. Kuigi parteid lubavad väga erinevaid asju, mõistavad nad väga hästi, ja seda kinnitavad 15 viimase aasta arengud, et sellise peaaegu et kahekolmandikulise enamuse tahte vastu seismine lõppeks neile ilmselt halvasti.

Mida sellises seisus teha? Esimene võimalus on lasta samamoodi edasi ning loota valija ja valitsejate põhjamaisele tervele mõistusele, mis ei luba riigivankril päris kraavi vajuda. Teine, radikaalsem tee oleks kohe midagi ette võtta, et maksumaksjaid oleks otsustajate hulgas vähemalt 50 protsenti. Olukorras, kus tuleks midagi kiiresti ette võtta, võiks tugineda ettevõtjate kogemustele. Ettevõtjad peavad tihti uue turuseisu tekkimisel kiiresti muudatusi läbi viima, vastasel korral võib ettevõtmine halvimal juhul lõppeda pankrotiga.

Mida nad teeksid? Tunnussõnad oleksid: koondame, vähendame kulusid, sulgeme kahjumlikud filiaalid, kontorid ja üksused jne. Kuidas sobiksid need tunnussõnad pensionäride ja avaliku sektori kohta? Ei saa ju koondada pensionäre. Ei julge koondada avalikku sektorit, isegi aeglaselt mitte.

Pensioniiga 75 aastale?

Kui saabub uus majanduskriis, ning eks ta ühel päeval ikka tuleb, tekib paradoksaalne olukord. Seisus, kus tuleks väga kiiresti reageerida, et kriis üle elada, teeb seda ainult erasektor, nagu muide ka eelmistel kordadel. Koondamiste, sulgemiste jms taustal netomaksumaksjate osa väheneb veelgi ja juurde tuleb veel töötuid.

Võimalikud lahendused:

1. Sisseränne (170 0000 inimest viie aastaga) – tuleb arvestada ka julgeoleku- ja assimileerumisriskidega. Piisab Saksamaal toimuva vaatamisest. Hääletajate probleemi see tegelikult ei lahenda, sest algul pole neil ilmselt valmisõigust. Seega variant on rohkem teoreetiline.

2. Tõsta pensioniiga kohe 75. eluaastani – seda peame varem või hiljem tegema –, piirid hoiame lukus ja immigratsiooni ei võimalda. Tasakaalu saavutamiseks peaks pensionäride hulk, kes lähevad täiskohaga tööle tagasi, olema 27% kõikidest praegustest pensionäridest.

3. Avaliku sektori töötajate vähendamine (viie aastaga oleks vaja koondada 54 protsenti).

Tõenäoliselt tuleks rakendada nende kolme lahenduse sümbioosi. Pakuks välja näiteks selgelt suunatud immigratsioonipoliitika, kus kindlate kvootide alusel toome sisse kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu, pensioniea järkjärguline tõstmine kuni selle täieliku kaotamiseni näiteks aastal 2030. Avaliku sektori töötajate vähendamine on keeruline, sest meil on tervishoid, võrreldes arenenud riikidega, alamehitatud, samas võiks kindlasti rääkida riigiametnike vähendamisest. Õpetajate arv väheneb meil  demograafiliste protsesside tõttu nagunii, sest pole lapsi, keda õpetada.

Lihtsaid lahendusi ei ole. Ükskõik, mida otsustada, kellegi huvisid riivatakse nagunii. Küsimus on, kas oma praegustes otsustes suudame näha 20–30 aastat ette või lähtume ainult neljaaastasest valimistsüklist. Senine praktika on toetanud pigem viimast varianti.

Manfred Saks (48)on majandus- ja äritegelane, kellel on seljataga pikaajaline töökogemus nii avalikus- kui ka erasektoris. Seepärast püüab ta vaadelda Eesti elu, lähtudes oma kummaltki poolt rindejoont saadud väärtuslikest kogemustest. Ei kuulu ühtegi erakonda. Abielus ja nelja lapse isa.

Jaga artiklit

4 kommentaari

S
Silmaklappidega  /   17:10, 21. veebr 2016
hobuse artikkel. Võiks küsida targemate käest, kui ise ei taipa. Miks siis neid ettevõtjaid kurnajateks sõimatakse? Sest maksavad palka mustalt ja kui töötaja julgeb küsida min. palka siis sõimatakse nägu täis, teine ettevõtja hoiatab teda, ära maksa min. palka, ära orja ära hellita. Ka muudest seadustest ei peeta kinni. Vahel jäetakse üldse maksmata. On niisuguseid ettevõtjaid, kes oma äri sellele püsti pannud, ainult lubatakse palka, kui inimene lahkub ilma palgata, võetakse uus jne. Ah et pensioni iga tuleks tõsta 75 aastani? Aga miks te siis ei võta vanemaid inimesi, mõnel juhul isegi 40 aastaseid tööle, igal aastal lahkub eelpensionile suur hulk inimesi, kuna neid tööle ei võeta ja riik ka ei maksa mingeid toetusi. Jne.
K
Kriitilise tähtsusega lahendus -  /   14:17, 20. veebr 2016
haridussüsteemis peab sisalduma sisuline ettevõtlus- ja rahaõpe, mille tulemusel saavad KÕIK lapsed teadmisi (mängude kaudu ka oskusi-kogemusi), mis on RAHA ja ETTEVÕTLUS tegelikult ja kuidas töötab. Selle muutuse sisseviimist peab alustama KOHE, juba EILE! Siis jääks edaspidi ära ka rumalate inimeste valimine Riigikokku.

Päevatoimetaja

Marge Sillaots
Telefon 51993733
Marge.Sillaots@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis