Õhtuleht küsis riigikogu liikmelt Marika Tuus-Laulilt, miks on Eestis nii palju vaeseid: statistikaameti andmeil elas 2014. suhtelises vaesuses 21,6% ja absoluutses vaesuses 6,3% Eesti elanikkonnast. 

Kardan, et vaesuses elavate inimeste hulk kasvab veelgi, ja lahkuvad nii meie oma Eesti ettevõtted kui ka välisinvestorid. Viimaste kuude uudised suurtest koondamistest ja võimalikust lähenevast masust vaid süvendavad vaesusriski. Samuti otsustas valitsus riikliku elatisabi fondi rakendamise esialgsest tähtajast aasta võrra edasi lükata. 

Julgeolek on õnnelikud inimesed 

"Riik on vaene, mis teha?" küsivad paljud. Aga kas riik on ikka nii vaene? Meenutagem, kuidas oleme Estonian Airiga maha visanud paarsada miljonit eurosid.  Ligi poolsada miljonit oleme pannud juba uue lennukompanii sisse. Mõelgem Juhan Partsi ja IRLi teistele möödapanemistele – näiteks Eesti Energia kallid riskiprojektid Jordaaniasse ja USA kõrbetesse või probleemsed investeeringud Auveres. Peale selle summad, mida valitsus on andnud Euroopa erapankade vee peal hoidmiseks ja Kreeka päästmiseks. 

Nagu selgus statistikaameti äsjasest aruandest, oleme viie rikkama asemel maandunud kõige vaesemate rahvaga riikide hulka Euroopa Liidus. Enam kui iga viies inimene elab suhtelises vaesuses ehk ei tule ots-otsaga kokku ja üle kuue protsendi absoluutses vaesuses. Kui 74% üksikpensionäridest vaevleb igapäevase vaesusega ja 40% üksikvanematest on vaesed või väga vaesed, siis peaminister Taavi Rõivase jutt edukast riigis, mis vajavat veel vaid pisut peenhäälestust, on kui võigas irvitus rahva üle. 

Tegelikult on Eesti riik stagnatsioonis ja sügavas seisakus. Majanduskasv langeb, areng on seiskunud. Oleme nagu kana takus. Kui silmas pidada meie rahvastiku kiiret kahanemist, siis peamegi 10–20 aasta perspektiivis rääkima Eesti kestlikust kahanemisest või lausa hääbumisest. Paistab, et aina langevad majandusnäitajad ei huvita meie valitsust. Näeme, kuidas Läti ja Leedu majanduskasv meist juba mitu aastat mitu sammu ees käib. Aga Rõivas räägib ikka veel Eesti eduloost. Kaitseminister Hannes Hanso on ühes intervjuus koguni öelnud, et majandus tulebki ohverdada julgeolekule, andmata aru, et riigi julgeoleku tegelik tagatis on inimeste hea elukvaliteet, toimetulek, heaolu, elatustase ja ostujõud. 

Edulugu vajab kapitaalremonti 

Nendest asjadest ei taha meie riigijuhid aga rääkida. Rääkida soovitakse hoopis  rikkusest ja rahast, mitte inimvarast ehk sotsiaalsest kapitalist. Sellest ollakse huvitatud ainult valimiste eel. Kuid kuidas me saamegi inimeste elujärge parandada, kui me ei taha rääkida majandusest ja tootmise käivitamisest, tehnoloogia arendamisest, nutikast spetsialiseerumisest, kasvuettevõtete toetamisest või sellest, kuidas riik saaks ettevõtjatele appi tulla.  Miks me ei aruta,  kuidas maksusüsteemiga majanduskasvu tagant lükata? Meie juhid on kapseldunud uskumustesse, et meil on eeskujulik maksusüsteem, mis ei vaja mingit muutmist. 

Siiski – üks asi on neil väga käpas. See, kuidas riigieelarve lappimiseks midagi vaesemalt rahvalt ära võtta. Nii oleme kaheksa viimase aasta jooksul tõstnud kaudseid makse ligi 20 korda. Bensiini- ja diislikütuseaktsiisi tõstmine on esimene,  mida pärast valimisi tehakse. Huvitav, kuidas siis maal üldse liigelda, kui mitte autoga, sest bussiliiklus on ammu hävimas. Elektriaktsiis on meil juba aastaid viis korda kõrgem kui Euroopa miinimumnõue. Vähe sellest, aktsiisile pannakse veel käibemaks otsa. Ja maagaasiaktsiisile lisatakse igal järgmisel aastal 20%. Need sammud on juba ammu ette otsustatud. 

Kohe hakkame nägema veel üht uut vaesusliiki – trahvivaesust. Kui iga väärteo trahvimäära tõstetakse üle kahe korra ja näiteks kiiruse ületamise eest tehtav maksimumtrahv saab olema peaaegu neli korda kõrgem kui jõukal Saksamaal, siis olemegi ju politseiriik. No kas pole siis, kui üle poole elanikest on meil kantud avalikku karistusregistrisse! Miks me ei õpi Euroopast, kus karistuste määramisel arvestatakse inimese sissetuleku suurusega ja trahviks võetakse sellelt vastav protsent? 

Tervishoius koondatakse, ravijuhtude arvu tõmmatakse koomale, ravi kättesaadavus kodukohas väheneb oluliselt, järjekorrad pikenevad, suured haiglad neelavad väikesemad alla ehk võrgustuvad, haigekassa on miinustes, inimeste omaosalus ravikulude tasumisel suureneb. Aga vaesemale rahvale jäävad kättesaamatuks ka paremad arstimid, uued prillid, rääkimata hammaste parandamisest. Tagajärjed on juba käes – viimaste aastatega on järsult vähenenud tervena elatud aastad. 

Laste vaesus on veel eraldi teema. Vaesed lapsed jäävad koolis maha, ei saa minna klassiga ekskursioonile, osa võtta huvialaringidest jne. Rääkimata siis sellega kaasnevast masendusest, alandusest ja igavesse vaesusringi lõksu jäämisest. 

Kas see ongi Eesti edulugu? Aga see vajab ju kapitaalset remonti, ja Eesti vajaks kiiremas korras poliitilist verevahetust. Oravate loosungeid, nagu "Kindlalt edasi!", "Viie rikkama riigi hulka!" või "Uueks põhjamaaks!" võiks ehk isegi kerge huumoriga võtta, kui tegelik argipäev poleks paljude inimeste jaoks nii valus.

Jaga artiklit

50 kommentaari

M
maakas  /   10:39, 22. veebr 2016
TUUSja LENK-kus te lapsed on,lapsendanud nagu paljud eestlased aga ei,teiste kulul elate hästi.kirutakse ILVEST,kel oma 2lapse kõrval juba 3 võõraslast.
L
Ly  /   13:45, 21. veebr 2016
Esiteks- peaministri eralennuki kulud tasub Euroopa Liit. Olen vastu pagulaste importimisele Eestisse, kuid loodan immigrantide vastumeelsusest Eesti suhtes, põhjuseks vaesus. Pr. Tuus- Laul, mis ajendas Teid kirjutama kummitavast vaesusest? Mure vaeste pärast! Ei usu! Paljas jutt on mõttetu!

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis