Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ütles kohtumisel keelenõukogu liikmetega, et ta soovib keeleinimeste jõulisemat sekkumist riigiametnike keelekasutusse. Ministri soov oli kindlasti siiras, see polnud öeldud keelenõukogule meeldimiseks. Jürgen Ligi on tuntud keelepedant – juba rahandusministrina lasi ta oma alluvatel kirju ja dokumente ümber kirjutada. Seda märgati ka Eesti Keele Instituudis, kuna rahandusministeeriumi ametnikud küsisid üha sagedamini ja sagedamini instituudist keelenõu. Nüüd käivad sahinad, et ka haridusministeeriumi ametnikud on hakanud rohkem keelenõu küsima.

Ka Jürgen Ligi keelekasutus on väga hea ja otsekohene. Tema keel on stiilirikas, eriti sotsiaalmeedias, kus ta ütleb välja asju otse ja ilma keerutamata.

Ametnik kardab?

Teooria ütleb, et inimesed jäljendavad nende ühiskonnakihtide keelekasutust, kes on prestiižikad. Aga ametnikud seda vist enamasti on. Neid ei pea armastama, aga nende positsiooni ja palka kadestavad paljud. Sellega on tee lahti jäljendamisele. Jäljendatakse nii halba kui ka head. Kui ametnikud on halvad, siis jäljendatakse nende laristamist, autosid, puhkusereise, armukeste pidamist, muidu hooramist, pististe andmist ja võtmist jne. Kui ametnikkond on aga moraalne ja rahva teenistuses, siis on ka nende eeskuju hea.

Püütakse jäljendada ka ametnike keelt, eriti kirjutades. Kui ametnike keel on halb ja segane, siis muutub selliseks kogu meie emakeel. Kui ametnike keel on hea, siis teeb ka jäljendamine head ja meie keel muutub paremaks. Ametnike keel peab olema mitte ainult õige, vaid ka lihtne ja selge. Me saame tihti arusaamatuid pikki ametlikke kirju, mis kubisevad paragrahvidest ja hoiatustest, aga mille sisu me ei mõista. Vahel piisab ühest lausest, et asi selgelt ära öelda.

Osa probleeme ametnike keelekasutuses tuleb sellest, et ametniku emakeel ei ole eesti keel. Äärmuslik juhtum on, kui ametnik on lausa umbkeelne. Tihti on aga segase keelekasutuse põhjuseks ametniku hirm – ametnik ei julge võtta vastutust ning kardab eksida. Ta peidab end segase keele ja seadusepügalatele viitamise varju.

Maailmas ja ka Eestis on olemas selge keele liikumine. Kõik kirjad, dokumendid, seadused ja ka info avalikus ruumis peab olema lihtne, selge ja kõigile arusaadav. Tähtis pole ainult see, mida ja kuidas kirjutatakse, vaid ka see, kuidas seda esitatakse. Selge sõnumi edastamine on nii sõnumi autori kui ka selle kujundaja või disaineri ülesanne. Kurikuulsad on arusaamatud Elroni rongide sõiduplaanid. Linnakodanik Kalle Kulbok on vähemalt Tartu vaksalis asendanud need enda kujundatud lihtsa ja arusaadava sõiduplaaniga. Ja ongi nii, et kui ametnikud ei oska, ei julge, või ei taha kirjutada selges eesti keeles, siis tuleb neid aidata. Seda võib teha iga kodanik, aga ka palgalised keeletoimetajad.

Alustada võiks riigikogust

Ministri üleskutse on keelenõukogus leidnud head vastukaja. Nõukogu meililistis arutatakse, mida ja kuidas peaks tegema, et eesti keel oleks ametnike suus ilusam. Keelenõukogul on  päris hea ülevaade, kui palju keeletoimetajaid riigiasutustes töötab.

Seire andmetel ei olnud keeletoimetajat või keeleeksperti tööl kaitseministeeriumis, kultuuriministeeriumis, haridus- ja teadusministeeriumis ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis. Riigikogu kantseleis on kümme ja Eesti Pangas kaks keeletoimetajat, ministeeriumides enamasti üks. Keeletoimetaja puudumine ei tähenda iseenesest seda, et dokumentide keelele üldse tähelepanu ei pöörata, mõnes kohas on see kantselei, teises juristide ülesanne. Aga ilmselt ajavad just juristid dokumentide keele hullemaks. Kaitseministeerium on samas väga keeleteadlik, koostöös Eesti Keele Instituudiga arendatakse sõjanduse terminoloogiat.

Hea keeletoimetaja ei vaata dokumendis ainult komasid ja punkte, vaid püüab sisu lühemalt ja selgemalt edasi anda. Keeletoimetajatel on suur vastutus. Nad ei tohi dokumentide mõtet muuta ja nad ei tohi ka dokumentide koostajaid terroriseerima hakata. Hea keeletoimetaja tunneb piiri, kust ei tohi üle minna. See, mis on lubatud mõne kummiboksi paberites, kus rehve vahetatakse, ei ole lubatud ilukirjanduses. Jaan Kaplinski ei anna vist kunagi meie keeltoimetajatele andeks, et tema loomingus asendati kummid rehvidega.

Aga mis juhtuks, kui keeletoimetajad läheksid näiteks Alain Robbe-Grillet’ kriminaalromaani „Kummid“ (eesti keeles 1977) kallale ja nõuaksid seal sõna kummid asendamist rehvidega? Romaani sisu muutuks küll täiesti arusaamatuks ja mõttetuks, aga kas keeletoimetajad oleksid rahul?

Ilukirjanduse või meedia keeletoimetajatel on hoopis teistsugused ülesanded kui riigiasutustes. Ilukirjanduses ei tohi muuta autori stiili ja minna tema sõnavara kallale. Riigiasutuste dokumentides aga peabki muutma stiili ja sõnavara. Tekstid tuleb ka selgemaks ja lühemaks teha. Ajakirjandus on nende kahe vahel – keeletoimetaja peab autori sõnumi lugejale selgelt kohale viima.

Eraldi probleemid on eurodirektiivide tõlgete ja nende toimetamisega. Üks-üheses tõlkes tulevad neisse meie emakeelele võõrad prantsuse või inglise keele konstruktsioonid. Põhihäda eurobürokraatiaga on selles, et dokumentide tõlkimisel nõutakse, et tõlkes peab olema sama palju lauseid kui originaalis ja lausete maht peab samaks jääma. Aga keeled on ju erinevad! Terminoloogid mõtlevad küll häid uusi eestikeelseid termineid välja, aga laused jäävad ikka lohisema.

Eesti keeleseadus on liberaalne. See nõuab kirjakeele normi (ÕSi) jälgimist ametlikus keelekasutuses, suulises ja kirjalikus asjaajamises, avalikus teabes ja teeninduses. Kurioosumina ei kehti kirjakeele norm meie seadustele, sest kirjakeele norm kehtestatakse valitsuse määrusega. Valitsus ei saa aga midagi riigikogule ette kirjutada. Jääb ainult loota, et riigikogu jälgib enda head tava. Aga tihti paraku ei jälgi, sest seadused on ikka arusaamatus ja segases bürokraatlikus keeles.

Jaga artiklit

7 kommentaari

A
Ah nii.   /   18:55, 17. veebr 2016
Alguses mõtlesin, et valimised on jälle ukse ees. Aga siis vaatsin kalendrisse ja sain aru, et ei. Ilmselt on Sutrop rakendatud jälle mõnda "vajalikku" seadust õigustama, millele ta kavalalt eeltööd teeb. See mees on loodud kohe reformierakonna taaskasutatavaks peldikupaberiks. Ainult temaga on see häda, et kõik Oravaparteilased, kes teda tagumiku pühkimiseks on juba kasutanud, ei viska teda mitte potti vaid annavad edasi. (Loodetavasti ei unusta nad pärast käsi pesta.) Nüüd siis on see "taaskasutus" Ligi kätte jõudnud. Täitsa huvitav, et mis nüüd tulemas on? Aga eks paari kuu jooksul kuuleb. Samas kahju ka inimesest. Iseenesest oli kunagi täitsa "roogitav räim". Kui nüüd labaselt läheneda.
R
Rein  /   18:19, 17. veebr 2016
„Haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ütles kohtumisel keelenõukogu liikmetega, et ta soovib keeleinimeste jõulisemat sekkumist riigiametnike keelekasutusse.“
Tundub pisut imelikuna, et „tuntud keelepedant“ Ligi, kes oma keelekasutuse tõttu pidi loobuma rahandusministri kohast, peab keeleinimeste jõulisemat sekkumist lahendiks, mis tagab ministeeriumi normatiivsete dokumentide koostajate kvalifikatsioonile vastava valiku ning vajadusel täiendõppe.

Päevatoimetaja

Andra Nõlvak
Telefon
andra.nolvak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis