Enne Euroopa Parlamenti tööle asumist ei mõelnud ma kuigi tihti selle peale, kas me oleme Eestis digitaalselt kuidagi teistest ees. Õigemini ei mõelnud ma üldse nende digitaalsete lahenduste peale, millega me nii harjunud oleme – ma lihtsalt kasutasin neid. Paljusid asju oskame hinnata sageli alles siis, kui need meilt võetakse. Nii mõistsin minagi digiteenuste mugavust alles siis, kui ma neid enam kasutada ei saanud, sest ülejäänud Euroopas ei olda digiarengus meiega sama kaugel.

Sel põhjusel olen sattunud Euroopa Parlamendis digitaalse ühtse turu teemasid vedama, sest näen, kui palju siin on digitaalsete teenustega seonduvaid hirme, kuigi võiks ju rohkem rõhuda sellele, kui palju on Euroopal siin arenguvõimalusi.

Sörgime Ameerikal sabas

Euroopas vaadatakse digitaalsetest teemadest rääkides tihti Ameerika poole. Poliitikud esinevad üleskutsetega luua Euroopa oma Google, Facebook või Silicon Valley. Samas peaksime aga keskenduma hoopis nendele tugevustele, mis meil Euroopas on: meil on tööstusi ning hea haridusega inimesi, kes suudavad digitaalsetele lahendustele ja tehnoloogia arengule kaasa aidata nii tarkvara loomise kui ka muu intellektuaalse panusega. Osalt on olnud probleem selles, et niipea, kui uued ideed hakkavad vilja kandma, lähevad nende arendajad Ameerikasse, sest seal on lihtsam oma ideid suurteks projektideks arendada, sest ligipääs kapitalile on parem, aga ka turg on üsna ühtsete reeglitega. Seega, kui saad juba jala Ameerika turu ukse vahele, on võimalus pääseda 300 miljoni tarbijani.

Euroopa turg on oma 507 miljoni inimesega tunduvalt suurem, kuid siin ei saa ühes liikmesriigis püsti pandud äri tegutseda automaatselt kõigis 28 liikmesriigis. Kui me mõtleme interneti peale, siis oma olemuselt sel ju piire pole. Ometi on internetis loodud liikmesriikide mitmesuguste regulatsioonidega kunstlikult tohutult takistusi. Veebis müümine tehnilises mõttes on ju väga lihtne, aga Euroopa ettevõtetest müüb vaid 7% oma kaupu väljapoole oma asukoha liikmesriigi piire.

Peamisteks probleemideks peetakse erinevates riikides kehtivaid erinevaid reegleid. Näiteks peab praegu arvestama 28 tarbijakaitseseadusega – ühes riigis pead kaubale andma kuuekuuse garantii, teises kaheaastase, mõnes riigis on aga garantiiõigus piiratud asja kasutusajaga. Kui nüüd väikeettevõte peab valima, kas tegelda kogu selle bürokraatiaga ja teha endale asjad selgeks või piirduda ainult koduse turuga, siis paljudel ei jätku aega ega ressurssi reeglite selgitamiseks ja seetõttu jäävad suuremad turud vallutamata.

Euroopa majandus põhineb aga just väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel. Seega on meile oluline, et neil oleks rohkem arenguvõimalusi. Sest paremad võimalused tähendavad reeglina rohkem töökohti ja kõrgemaid palku. Väikestel liikmesriikidel on digitaalsest ühisturust veelgi rohkem võita kui suurtel, sest on oluline vahe, kas sa saad oma kaupu müüa 1,3 miljonile inimesele või on sinu potentsiaalseks turuks 500 miljonit inimest.

Hävingu paratamatus

Millest siis selline vastuseis? Mulle tundub, et see on tihti seotud teadmatusega. Kui aga digitaalsete lahendustega seonduvad peamiselt hirmud ja ohud, siis on seadusandja esimene reaktsioon asi ära keelata. Selline käitumine on meile ajaloost juba üsna tuttav. Enne tööstusrevolutsiooni soovis kudumismasina leiutaja saada sellele kuninganna Elisabeth I patenti, aga tema vastus oli, et sellele seadmele patendi andmine jätaks kõik käsitöölised tööta. Samal põhjendusel ei andnud seda ka järgmine kuningas James I. Ometi, kui kudumismasin on juba leiutatud, siis see varem või hiljem võetakse kasutusele. Sellega pole mõistlik võidelda, seda aega peaks kasutama hoopis selleks, et tuvastada võimalikke probleeme ja pakkuda neile lahendusi.

Selleks, et ühiskond saaks areneda, peab teatud määral võimaldama nii-öelda loomingulist hävingut. Selleks, et uued asjad saaksid peale tulla, peab julgema lasta vanadel asjadel minna. Teenuste muutumisega digitaalseteks kaob töökohti, kuid nende asemele tekib uusi. Maailmapanga uuringu järgi hakkavad vaid alla poole praegustest lastest töötama töökohtadel, mis juba praegu olemas on. Peaksime looma parimad tingimused innovatsioonile, et uued töökohad tekkida saaksid.

Euroopa hirm muutuste ees on viinud meid nii kaugele, et oleme maha maganud juba kaks internetiga seotud innovatsioonilainet. Esimese siis, kui tekkisid suured interneti- ja sotsiaalmeediaplatvormid nagu Google, Facebook, Amazon, ja teise siis, kui tekkisid jagamismajanduse lahendused, nagu Uber, Airbnb ja Blablacar. Me ei tohiks maha magada kolmandatki lainet, mis seisneb peamiselt selliste tehnoloogiliste uuenduste ärakasutamises, nagu suurandmed (big data), asjade internet ja masinate omavaheline suhtlus.

Sealjuures pole ju hirmudest ülesaamiseks paremat relva, kui nende tehnoloogiate tundmaõppimine ja kasutamine. Uuringud näitavad, et kõige suurem umbusk internetis ostlemise vastu valitseb neil, kes ei ole eales internetist midagi ostnud. Niipea, kui nad teevad esimese ostu, kerkib nende usaldus selle vastu mitu korda. Sama kehtib jagamismajanduse platvormide kasutamise kohta.

Mulle tundub, et riskijulgus Euroopa seadusandjate hulgas on tunduvalt madalam kui Euroopa kodanike seas. Kui seadusandja saadab välja signaali, et digitaalsed lahendused on ohtlikud, keerulised ja need tuleb traditsiooniliste sektorite kaitseks kindlasti ära keelata, siis annab ta sellega signaali, et nendesse sektoritesse polegi mõtet investeerida, sest see toob kaasa liiga palju sekeldusi. Ja nii juhtubki, et innovaatilised lahendused liiguvad mujale ja meil jääb üle ainult tõdeda, et peamised kasud neist lahendustest ei tule Euroopasse.

Ei maksa unustada, et kui väga me ka ei kritiseeriks näiteks Google’it liiga kõikehõlmava otsingumootorit eest või Facebooki liiga suurt mõjuvõimu, või Uberit, kes astub traditsioonilistele taksofirmadele kandade peale, siis inimeste elu on need teenused tunduvalt lihtsamaks muutnud. Neid armastatakse ja kasutatakse. Uute teenuste piiramine või ärakeelamine suurendab ainult veelgi inimeste ja seadusandjate vahelisi arusaamatusi.

Jaga artiklit

2 kommentaari

N
nohjah  /   10:37, 18. veebr 2016
10 tundi päikesevalgust!
V
võta endale  /   18:33, 15. veebr 2016
Ilves meheks, saate koos digitada.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis