(MARGE SILLAOTS)

„Kas sünnitada kavatsed?“ oli ühe arsti agressiivsevõitu küsimus aastal 1975, kui mu naine läks veel kehakujust mitteaimatava lootega naistearsti juurde ja sai tunda sama suhtumist, mis nüüd, juba Eesti vabariigis, paiskus ühele teisele noorele naisele vastu hüüatusena: „Mis te nii hilja tulete, nüüd ei saa enam aborti teha!“ See oli šokk tollal juba ühe lapse emale, kel polnud mingit kavatsust oma kehas tuksuvat uut elu hävitama hakata. Avades aborditeemalise portaali leiame sealt õigustuse abordi tegemiseks, mitte sõnagi aga sellest, et see tegevus kuidagi loomuvastane oleks. Seda tingimustes, kus surmanuhtlus on meil ammu keelatud.

Abordi asemel sünnitus

2014. aastal sündis Eestis statistikaameti andmetel 13 595 last, suri aga 1933 inimest rohkem. Samal aastal kaotas kas tahtlike või tahtmatute abortide läbi elu 6901 last. Klassitäis päevas olukorras, kus laste vähesuse tõttu koole kinni pannakse.

Kui IRL Margus Tsahkna suu läbi Isamaa 2.0 programmi välja kuulutas, ruttasid skeptikud kinnitama, et arenenud maades ei sünnita naised iial enam nelja last. Aga nelja pole vajagi. Pole ka tingimata vaja kolmekümne aasta jooksul kahte miljonit, kellest paljud elaksid välismaal, ilma eesti keele oskuse ja otsese kultuurikontaktita. Kokkuvõttes muudaks see meie identiteedi üsna laialivalguvaks. Vaja oleks, et meie rahvas lihtsalt tasapisi kasvaks. Positiivne iive oleks Euroopa kontekstis ime, milleks, võttes mudeliks 2014. aasta andmed, ei oleks vaja muud kui päästa abordisurmast vähemalt 2000 last aastas.                         

Liiga lihtsalt otsustatakse praegu kaitsetute loodete hukkamine. Abordi maksumus naistele, kes tervise poolest võiksid sünnitada terveid järglasi, peaks olema tunduvalt kõrgem ja neile peaks pakutama võimalust lapsest ametlikult loobuda, kuid rasedus lõpuni kanda. Nende jaoks, kelle tervis on halb, jätkuks praegune süsteem. Need, kes abordist loobuksid ja kirjutaksid alla lapse loovutamise lepingule, hakkaksid riigilt saama iga kuu 700–800 eurost toetust kuni lapse sünnini. See kohustaks neid regulaarselt arsti juures käima ja järgima tervislikke eluviise. See raha peaks olema piisav, et tunduvalt suurenenud kehakaaluga noor naine ei peaks valutava seljaga kümme tundi päevas leti taga seisma ja vaimselt stressirohket tööd tegema.

Samal ajal peaks andmebaasides olema info potentsiaalselt sündivatest lastest nendele sadadele paaridele, kes praegu aastate viisi lapsendamisvõimalust ootavad. Tuhandetele vastsündinud beebidele leiduksid armastavad vanemad. Kui mõni naine sünnitabki iga aasta lapse uutele vanematele, siis pole sellest ka midagi halba meie nutuses demograafilises olukorras. Otstarbekas tööjaotus on ühiskonna alus.

Üks surmanuhtluse keelustamise põhjendusi oli teatavasti see, et seda ei ole võimalik tagasi pöörata. Noorele emale, kelle tema lapse isa on maha jätnud, võib maailm näiliselt kokkuvariseda ja abort olla ainuvõimalik lahendus. Kuid see tangi- või keemiarünnak võib naise üldse viljatuks jätta. Juba kuu aja pärast võib elu olla muutunud, aga kahetsus ei aita enam midagi.

Lapsest loobumise avaldust saaks tagasi võtta. Üks lastega tegelev ettevõtja ennustas, et selliseid saaks olema pool. Ka sel juhul oleks see riigile parimal viisil kasutatud raha.

Päästame abordiohvrid

Praegu on Eestis inimesi, kes soovivad lapsendada tunduvalt rohkem kui lapsendatavaid lapsi. Lisaks juriidilised probleemid. Potentsiaalsete abordiohvrite päästmise süsteem võimaldaks saada terveid sünnijärgsete, asotsiaalsetest oludest tingitud kahjustusteta lapsi. Ilmselt jõuaks ka lastekodudesse vähem soovimatuid lapsi. Aastas kuluks 2000 abordiohvri päästmiseks ca 12 miljonit eurot.

Ideoloogia, mille järgi on arenenud rahvaste kahanemine paratamatu, toob juba praegu kaasa immigratsioonivajaduse nendest kultuuridest, kus naise saatus ongi kodus istuda, lapsi sünnitada ja suu kinni hoida. Tagajärgi näeme Lääne-Euroopas. Euroopa Liidu solidaarsus ei tohiks tähendada ülejäänud 25 riigile Saksamaa, Belgia ja Prantsusmaa vigade kohustuslikku kordamist.

Eesti põhiseadus seab meie riigi põhieesmärgiks Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise. Seega tuleb seadusandlusest kõrvaldada kõik, mis on vastuolus selle põhiseadusliku eesmärgiga. Ka takistused surrogaatemadusele. Eesti põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus elule ja meelevaldselt ei tohi seda kelleltki võtta. Kas see tulevane inimene, kellel süda juba tuksub alates 25. päevast peale viljastumist, on lindprii?

Ma ei propageeri abortide keelustamist, sest olen kursis selle võimalike tagajärgedega. Paradoksaalsel kombel on vaimne viljakus, mis on viinud lääne ühiskonna praegusele arengutasemele, andnud fataalse hoobi haritud rahvaste kehalisele viljakusele.

Me peame oma arusaamistes tegema muudatusi, muu hulgas tunnistama, et raha on efektiivne regulaator. Sotsiaalministeeriumi eelarve on muljetavaldav – 41,8% riigieelarvest, ca 20 korda rohkem kui kaitseministeeriumil. Kui nüüd järgneb tavapärane küsimus kellelt see 12 miljonit aastas ära tuleb võtta, siis esimene vastus on et pagulastelt. Tuleb vahet teha kulutustel, mis on meie maale ja rahvale eksistentsiaalse, mis aga olmelise tähtsusega. Pole vist vaja selgitada, kumba alla kuuluvad sünnid.

Jaga artiklit

20 kommentaari

M
Mihkel  /   11:24, 22. veebr 2016
Esimene teadlik reaktsioon Lääne naise poolt oma veel sündimata kuid juba elava loote suunas on: "Ou shit, kas peaks aborti tegema?" Sellise vastuvõtu saanud lootele jätab see jälje kogu hilisemaks eluks: "ta ei olnud oodatud, ega armastatud". Inimesed ise põhjustavad oma teadmatus või valeteadmiste tõttu palju traumasi oma sündivatele lastele vähendades nii nende võimalusi kasvada terviklikuks armastavaks isikuks. https://www.youtube.com/watch?v=OpQBiu1vyKI

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis