Kunagi sattusin külla ühele miilitsale. Muidu täitsa tavaline puhastverd Eestimaa mees, aga oli terve elu miilits olnud. Tõsine miilits, kes uskus sellesse, mis ta teeb.

Miilitsahärra tõi peagi taganttoast välja kilekotti pakitud Kivikase „Nimed marmortahvlil“ ja Hermanni torni mudeli rahvuslipuga. Kõik see juhtus muide 90ndate lõpul, kui ikka üksjagu aega oli juba Eesti ajaloost räägitud ja ausambaidki avatud.

„Tead, oleks ma teadnud, et Eesti vabariik olemas oli ja tuleb, poleks ma miilitsaks hakanudki,“ ütles ta.

Mõtlesin hämmastunult, et kuidas küll sai Eestis kasvada 1940. aastatel sündinud inimene, kellel polnud õrna aimugi Vabadussõjast, Tartu rahust või Eesti vabariigist? Kas tõesti mitte keegi ei rääkinud talle, et Eesti vabariik oli olemas?

Pistke see oma riik...

Kui ma lugesin kommentaare Õhtulehe loo juures, mis rääkis Eesti Vabariik 100 auks peetavatest juubeliüritustest ja selleks aastatel 2017–2020 kuluvast 24 miljonist eurost, mõtlesin, et mis on nende inimeste sünniaasta, kes neid kirjutavad.

Kas nemadki on nagu mina mudilasena Lenini ausambale lilli viinud ja lugenud luuletust, et „Kui meil Lenin tuleks külla, mis te, lapsed, teeksite? Mina kingiks talle oma kummist jänese.“

Praegu võib selle üle ju naerda, aga kõik lapsena kogetu elab seljaajus edasi. Aga kui see on ainus võimas ja korralikult teostatud ideoloogia, mida elus on kogetud? Ja asemele pole midagi tulnud või on tulnud nii, et nende tunnete kirjeldamiseks puuduvad oskused ja sõnad? Et “ah mis nüüd, see Eesti” on kõige suurem armastusavaldus, mida riigil loota on.

Inimeste kirjutatu kõneles ühel või teisel viisil, mõnel juhul ka räigemate sõnadega, sellest, kuhu sooja kohta Eesti riigi võiks pista või kuhu ta praeguseks arvajate sõnul jõudnud on. Mida võiks riigijuhid endaga peale hakata ning kui mõttetu see kõik on. Ja kui halb on elu, mida näitlikustatakse väljavõtetega viimase aja uudistest, alates lagunevatest laternapostidest kuni puuduliku hambaravini.

Ehk siis riik näib paljude jaoks olevat vaid rikaste pitsball, mida me, vaesed, ainult aknast vaadata saame. Meist ei sõltu ju midagi.

Ja ettepanekuid, et mida ma ikka teeks, kui mul oleks 24 miljonit. Teha näiteks odavamad kiluvõileivad ja küsida naabri käest maamune peale. Jääks raha ülegi ja ülejäänu annaks vaestele. Ja peab siis kindlasti espressot jooma?

Ärajäänud rõõm riigist

24 miljoni euro numbri maagia on nii silmipimestav. Jättes kõrvale selle, et paljud sõnavõtjatest arvasid tõsimeeli, et kogu raha kulub üksnes 2016. aasta presidendi vastuvõtule, olid need umbes 200 avaldust valdavalt täis vihkamist ja võõrandumist. Kõrvalejäetust. Lootusetust. Lubadusi mujale elama minna.

Tundub, et kirjutajate sünniaasta jääb oluliselt varasemaks kui 80ndad ja 90ndad. Kas see tähendab, et ilmselt pole nad kunagi käinud lasteaias riigi aastapäeval sinimustvalge lipuga marssimas ega lugenud koolilaval luuletust kodumaa sünnipäevaks?

Kas on võimalik, et taasiseseisvumisjärgsed aastakümned, mis kulusid ellujäämisele ja majanduslikult järjele jõudmisele, muutsid kõik väärtused ainult rahas konventeeritavaks? 

Kas neil Eesti vabariigi teotajatel pole kunagi sipelgad mööda selga jooksnud, kui nad on näinud sinimustvalget lipumasti tõusmas või siis, kui nad on Eesti hümni laulnud?

Tähendab see seda, et hariduspõllul on mõnda vagu kehvasti küntud? Või et õpetajad ei jõudnud ühtede aktuste korraldamiselt piisavalt kiiresti teistele ümber orienteeruda?

Ja kui kodus polnud isegi „Nimed marmortahvlil“ ega sinimustvalget laualippu, nagu minu tuttaval miilitsal ning aastapäev tähendas eelkõige kodus teleri vaatamist ja ahastamist, et kuidas ikka teised ja miks mitte mina?

92aastase proua kaunis lillepeenar

„Tead, ma tahaks seal maja ees lillepeenras vanad varred  ära lõigata,“ ütles 92aastane vanaproua, kui talle külla läksin. Kõik taimed olid ju tema istutatud. Ausalt öeldes tundus see ettevõtmine mulle suhteliselt mõttetu, sest tegu oli viiekorruselise paneelmaja esise peenraga karbilinnakus. Nagunii peksavad teismelised selle segamini, keegi pargib sinna oma auto või viskab õllepurgi.

Aga laskusime siiski neljandalt korruselt koos alla ja asusime tööle. Tema juhendas, mina lõikasin ja tassisin. Üsna tobe oli alguses. Siis aga tuli naabrinaine esimeselt korruselt ja ütles, et ta mõtles juba ammu seda teha, aga polnud mahti. Ta tõi redeli ja tooli, et põõsa oksi lõikama ulatada.

Teiselt korruselt tuli ka abielupaar appi. See tundus uskumatu. Keegi ei küsinud, et mis ma selle eest saan või kas sellel ettevõtmisel on mõtet. Selleks oli vaja vaid üht 92aastast vanaprouat, et ühiselt midagi head ära teha.

Kas juubelitega pole sama lugu? Ükskõik kui kehvad on ajad, ikka tehakse hädalisemad remonditööd ära. Võib-olla saab isegi midagi valmis, mida on ammu edasi lükatud? Kiigeplats või veranda? Lillepeenar? Pärast on hea öelda, et näe – juubeliks tegime ära.

Teha on veel palju

Loen EV100 koduleheküljelt, et riigi juubel on hea võimalus korraldada üks tore sündmus, olla mõne kingituse eestvedaja. Viimase tegemisse saab kaasata sõpru, kolleege või kogukonda.

Kui rikkalik ja huvitav saab olema Eesti sünnipäev, sõltub ikkagi meie igaühe panusest. Kas selleks on vaja 92aastast või siis 100aastast, et tulla neljandalt korruselt alla ja midagi päriselt ära teha? Muidu poleks ju nagu põhjust. Selle asemel et nõuda „Millal nemad selle ära teevad“, võiks sama hästi küsida „Mida mina saaks ära teha?“.

Kui ma nii mõtlen, siis on lapsepõlve jõeäärne ujumiskoht juba ammu kõrkjaisse kinni kasvamas…

Jaga artiklit

2 kommentaari

V
Vaata, Tiina,  /   16:51, 16. veebr 2016
sa ajad nüüd mitu asja omavahel segi (nagu ühes "tublis" demagoogias olema peabki): ÜKS asi on uhkus ja rõõm ja vastutus oma riigi, rahvuse, kultuuri jms üle. Hoopis TEINE asi on sellesama uhkuse tähistamiseks korraldatud riikliku tähtpäeva KULUD. Ehk siis puust ja punaseks - kui inimesed on hämmastunud ja pahased nii suurte KULUTUSTE peale, ei ole nad pahased OMA RIIGI peale! Mõtlevad inimesed on õigustatult pahased MEIE RIIKI juhtivate INIMESTE EBAMÕISTLIKE KULUTUSTE peale.
E
erks  /   22:28, 13. veebr 2016
Kui see miilitsahärra poleks miilitsaks olnud, kes siis oleks tegelenud pättide, vägistajate, varaste, joodikutega jms? Kas siis neid polnud või olid nii teadlikud et läksid ise vangi.

Päevatoimetaja

Helen Pentsa
Telefon
helen.pentsa@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis