“Küll on hea, et te siin olete,“ ütles üks opositsioonikandidaat Rwandas mu kolleegile Euroopa Liidu valimisvaatlusmissioonil. „Nüüd meid vähemalt ei piinata“. Paljudes riikides on inimeste igapäevaelu osaks tagakiusamine. Mõned võitlevad kangelaslikult selle vastu, teised ei suuda kannatada ja paluvad kaitset mõnelt teiselt võimult. Pagulasena.

Kahjuks on selliseid ebaõiglaseid olusid väga palju, lisanduvad veel vägivaldsed konfliktid – kodusõdadest kuni klassikaliste sõdadeni. See tähendab, et abipalujaid on alati väga palju. Just niisuguse kurva olukorra tõttu ei sisalda rahvusvaheline õigus kohustust asüüli anda, ehkki kõigil on õigus seda küsida. Riigid on vabad otsustama, kui paljusid inimesi nad suudavad aidata ja millistel tingimustel.

Eestil paraku puudub pagulaspoliitika. Me oleme küll otsustanud, et põhimõtteliselt aitame hädasolijaid, aga vastamata on kõik muud küsimused sellest, kellele, kuidas ja kui palju me suudame abi anda ja millist koostööd me teha soovime. Eesti valitsus ei ole suutnud kommunikeerida isegi seda, mida meie riik juba praegu teeb ning milliseid valikuid Euroopa Liidus arutatakse.

Ka viimastel valimistel ei pakkunud keegi välja põhimõttelist asüülipoliitika strateegiat. See tähendab, et sisuliselt ei ole valitsusel ega riigikogul mandaati üldse midagi otsustada. Referendum, isegi konsultatiivne, on võimalus sellest tupikseisust välja tulla. Lisaks nõuab referendumi korraldamine, et kõik inimesed oleksid probleemist teavitatud: see kohustab kõiki erakondi rahvaga rääkima ja annab kodanikele laia võimaluse otsustada, millised on meie pagulaspoliitika alused.

Ma arvan, et esimene küsimus, mis tuleb lahendada, on Euroopa Komisjoni pakutud kvoodiküsimus. Kes määrab kui palju pagulasi me vastu võtame ja millisel viisil: kas Eesti või Euroopa parlament, mille üle on Eesti rahval demokraatlik kontroll või Euroopa Komisjon, kelle üle ei ole sellist kontrolli üldse mitte kellelgi?

Jaga artiklit

29 kommentaari

K
Kuum pirukas  /   13:14, 15. veebr 2016
Eesti riigiasjad käivad alla omasoodu. Oravapartei on end e-valimistega Toompeale tsementeerinud, valgusekiirt ei paista kuskilt . Rahva usalduse krediit on ammendunud, väljaränne jätkub, võimu reiting langeb. Lisaks hakkavad jalga laskma ka välisettevõtjad. Kui oma rahvas ei usalda miks peaks nemad usaldama? Õnneks on meie poliitmastikule tulnud uusi aktiivseid jõudusid. Mis takistab meie poliitmaastiku uustulnukaid ja kõiki e-valimiste vastaseid jõudusid selgasid kokkupanemast ja e- valimistele, selllele demokraatia moonutusele ja rahva lollitamisele lõppu tegemast? Arvan et rahvas oma suuremas enamuses on selllest ammugi aru saanud ja paneb õla alla. Iga poliitiline jõud kes sellele nõudmisega liitub võib loota ainult toetajate kasvu. Mida meie rahva asemikud siis veel ootavad, kas viimse eestlasekillu kadumist siinmailt ?
I
INIMESED  /   12:51, 13. veebr 2016
põgenevad sõja eest. Neid on sadutuhandeid, kellel kusagile minna pole ja EUROOPA võtab vastu nagu loomi lihakombinaati. Üks tähtis mees leidis ainult ühe naise, kes võiks Eestis ulualust saada?! Mingit töö puudust ei teki, sest nad on nõus piskuga. Tühjad korterid vedelevad maapiirkondades.
Kui oleksin pagulane võõras riigis selliselt, oleksin ammu peast segi.

Päevatoimetaja

Geidi Raud
Telefon 614 4056
geidi.raud@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis