(Teet Malsroos)

Kas immigratsioonipoliitiliste põhiseisukohtade kujundamise üle peaks otsustama rahvahääletusel? Pean õigeks, et nii selles kui ka teistes põhimõttelise tähtsusega küsimustes ei teeks otsuseid rahva eest poliitilised parteid, vaid valikud langetaks rahvas ise.

Peremees otsustab, keda kutsuda

Esiteks aitaks oluliste küsimuste rahva otsustada jätmine leevendada üha kasvavaid ühiskondlikke pingeid. Paljuski on need pinged tekkinud just seetõttu, et poliitiline eliit püüab teiste Euroopa riikide eeskuju järgides suruda meie ühiskonnale peale rahvale vastuvõetamatut ideoloogilist programmi. Oleme seda näinud nii seoses kooseluseaduse kui ka immigratsiooniküsimusega.

Teiseks on selge, et küsimus sellest, kes ja millistel tingimustel võib Eestisse elama tulla, peaks olema meie rahva otsustada. Samamoodi otsustab igas peres külaliste vastuvõtmise pererahvas, mitte majanaabrid. Eesti on niigi üks kõrgeima sisserändajate osakaaluga riike Euroopas ja mitte keegi ei saa meilt nõuda, nagu oleksime kohustatud seda probleemi veelgi süvendama. Jutud inimõigustest, Eesti rahvusvahelistest kohustustest, vähemuste õigustest ja muust sellisest ei saa rahva iseotsustamise õigust mitte kuidagi väärata.

On ju tervemõistuslik, et igas majas peaks otsuseid langetama peremees – eriti, kui jutt käib kõige olulisematest otsustest. Ehkki tunnetus sellest, kes on Eesti riigis peremees, on globaliseerumise kontekstis hägustunud, algab meie põhiseadus endiselt sedastusega, et Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Kui tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik, mitte Euroopa Liidu kubermang või ideoloogiline koloonia, siis ei tohi rahvale otsustamises osalemist keelata. Ja kui Eesti rahvas on päriselt meie riigis peremees ja kõrgeima riigivõimu kandja, siis on kohatu otsida kõikvõimalikke põhjendusi ja ettekäändeid ning väita, et oluliste küsimuste rahvahääletusele panemine on vastutustundetu, populistlik või koguni demagoogiline.

Mitte rahvas pole „haigeks jäänud“

Tundub, et poliitikud kardavad kõige enam seda, et rahvas langetab “vale” otsuse ja seeläbi pärsib nii-öelda progressiivse ideoloogilise programmi elluviimist. Selle programmi juurde kuulub nii perekonna ja ühiskonna kõlbelise aluse õõnestamine, võimu ülekandmine riiklikult tasandilt rahvusvahelisele tasandile kui ka multikultuurilise ühiskonnakorralduse juurutamine.

Mida enam parteiline eliit aga seisab vastu rahva vahetu otsustamise õigusele, seda vajalikum on, et kodanikud ise hakkaksid käituma tõeliste peremeestena ning nõudma võimalust otsuseid langetada. Me ei vaja endale lapsehoidjaks moraalselt korrumpeerunud ja ühise hüve teenimisest mittehuvitatud parteisid – vastupidi, parteid peavad teadma, kes on nende peremees.

Siinkohal on paslik meenutada, et ehkki 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseaduste järgi oli Eesti rahval võimalus ise rahvahääletusi algatada, võeti see õigus 1934. aasta riigipöördega meie väidetavalt “haigeks jäänud” rahvalt ära. Just seepärast oleme praegu olukorras, kus ühtegi küsimust ei saa panna rahvahääletusele ilma riigikogu otsuseta.

Olen veendunud, et Eesti rahval on tagumine aeg nõuda, et rahvahääletuse algatamise õigus antaks talle tagasi. Kuni seda õigust ei ole, on praeguses olukorras mõttetu rääkida Eestist kui demokraatlikust riigist. Eestit ei tee demokraatlikuks mitte poliitikute kinnitused demokraatia püsimisest ega ka parteide mesijutud. Eelkõige määrab riigi demokraatlikkuse see, kas rahval on võimalus osaleda riigielu seisukohast oluliste otsuste langetamisel või langetatakse kõik otsused tema eest.

Jaga artiklit

159 kommentaari

R
Rahvuskogu  /   12:21, 19. aug 2016
1923. aastal peetud rahvahääletusel usuõpetuse üle ilmnes, et rahva kui formaalselt riigivõimu kõrgem teostaja (§ 27) ei jaga Riigikogu seisukohta ja I Riigikogu pidi seetõttu laiali minema. Seetõttu järgneva üheksa aasta jooksul enam rahvahääletusi ei korraldatud. 1926. aastal üritasid sotsialistid tühistada võõrandatud mõisate eest tasu määramist rahvahääletuse korras ja 1932. aastal üritasid vapsid maaomavalitsuste kaotamist rahvahääletuse korras. Mõlemal juhul oli tõenäoline, et rahvas ei jaga Riigikogu seisukohta ja Riigikogu keeldus küsimuse rahvahääletamisele panemisest. Erakonnad ei usaldanud oma valijaskonda. Mõlemal juhul oli vaieldamatu, et Riigikogu talitusviis ei olnud kooskõlas Põhiseadusega, märgib Artur Mägi.
R
Rahvuskogu  /   12:19, 19. aug 2016
Rahvaalgatust ei kaotanud mitte olematu "riigipööre", vaid aastail 1924-1931 Riigikogu lihtsalt ei lasknud midagi rahvahääletusele, et ei peaks enam laiali minema, nagu 1923. aastal juhtus. Augustis 1932 ja juunis 1933 oli rahvahääletusel Riigikogu eelnõu, mille rahvas tagasi lükkas. See tähendab, et 15. augustil 1932 kaotas Riigikogu rahva mandaadi ja oleks pidanud viivitamatult laiali minema ja uus valitama. Oktoobris 1933 võttis rahvas vastu põhiseaduse muutmise seaduse, mis ka Riigikogule ei mõjunud, jättis end ikka edasi ametisse. 1937. aastal kaotati rahvaalgatus Rahvuskogu poolt põhjendusel, et rahvahääletust võib algatada suvaline kodanike grupp, kes ei kanna mingit poliitilist vastutust. Tegelikult ei olnud rahvaalgatus kunagi toimima hakanud.
Miks on Vooglaid ühinenud Eesti aja vastase demagoogiaga? Kas Päts on tema silmis piderast?

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis