Meie suhetes Venemaaga ei ole lihtsad ajad: film „Viimne reliikvia“ kinnitab, et Liivi sõja ajal olid Vene sõjalise luure residendid (vürst Gabriel) nii teretulnud, et temanimelist koleda maitsega likööri leiab veel isegi 21. sajandil.

Krimmi annekteerimisest alates heidavad sündmused paratamatult oma sünge ja pika varju Tartu rahulepingu võimalikule ratifitseerimisele. Sellest rääkisime kolleegidega Venemaa riigiduumas. Meie erinevused kolme Venemaaga seotud konflikti osas on selles, et näeme neid eri tähtsuse järjekorras. Munast saab omleti, aga muna tagasi enam mitte. Venemaa prioriteedid väheneva tähtsuse järjekorras on: Süüria, Ida-Ukraina ja lõpuks Krimm, kus probleemi enam eriti polevatki: Krõm naš ja ongi krõška. Meie pingerida oleks aga: Krimm, Ida-Ukraina ja Süüria. Viimasega oleme ju seotud eeskätt pehme diplomaatia ja ballistika mõttes: oli ju Joosep Tootsi helge unistus – saada oma püstolile Tamasseri (Damaskuse) rauad.

Muutunud paradigma

Aga Krimm on täpselt vastupidi: sündmus, mis muudab meie juriidilise seisu piirilepingu suhtes kapitaalselt halvaks. Nagu ütles meie armastatud spordikommentaator: paradigma on platsil nihkunud, maakeeli – seis on mängus veidi teistsugune, kui ta oli enne.

Piirilepingud kirjutati alla enne Krimmi annekteerimist. Nüüd aga on meie partner toime pannud väga ohtliku rahvusvahelise kuriteo, sõites Ukraina piiridest üle. Ja sellise näoga, nagu poleks ta neid vähemalt kolmel korral austanud (esimene kord Leniniga ei tule arvesse – too oli tavaline retsidivist).

Seepärast tekitab Venemaa allkiri piirilepingul kahtlusi Tekib loogiline küsimus – kui Krimmi piiri rikkumine on okei, siis mis mõte piirilepingul üldse on? Ja mida mõtleb riigikogu pärast Krimmis toimunut piirilepingut ratifitseerides? Venemaa ei saa olla lahendus probleemile, mis on tema ise.

Eesti jaoks on Krimmi-lugu veel eriti niru sellepärast, et kuna me oleme kange järjepidevuse rahvas ja välisministeerium hullemini kui tavainimesed, siis kehtib meil n-ö Piibu doktriin. Eesti välisminister Ants Piip õigustas seda, et Soomet pommitati Talvesõjas lennukitega, mis startisid Paldiskist ja Tallinnast asjaoluga, et sõda Soome ja NSV Liidu vahel polnud ametlikult välja kuulutatud – nagu ka nüüd Ukraina ja Venemaa vahel. See teeb juriidiliselt keeruliseks isegi NATO abi Eestile. Kuivõrd Krimmi stsenaariumi järgi –  relvastatud kallaletungi pole olnud ning sõda Ukraina ja Venemaa vahel ju juriidiliselt, Piibu (kelle kõrval olid juristid Päts, Uluots, Eenpalu, kogu meie juriidiline eliit!) arusaamises – ei ole.

Ootame õiget aega

Siinkohal me Venemaa kolleegidega omavahel teineteisest hästi aru ei saa. Kuigi – pöörame Paul Kerese kombel mängulaua korraks ringi! Krimmis oli kujunemas situatsioon, mida sai tõlgendada kui ohtu NATO laevastiku laienemiseks Mustale merele. Kiievis toimunu paistab Moskvast tõesti kui fašistlik ja ilmsete banditismi elementidega riigipööre, kus kriminaalsed õlioligarhid (Julia Tõmošenko eest seisis meil rahvas „nikut kui üits must müür“!) asendusid samasuguste tööstus- ja vahendusoligarhidega, kes aga olid ilmselt rahvuslikult venevaenulikud. Mis siis Venemaal üle jäi? Ka niimoodi võib mõelda.

Riigina, kes on üle elanud läänest tulnud poolakad, Napoleoni ja Hitleri ja kelle naabriks on  riik, mille juhtkonnas olemine käib normaalse inimese südametunnistusele üle mõistuse. Endine Hansapankur ja Tallinna Concordia ülikooli kasvandik, Ukrainas majandusministriks kutsutu, ei pidanud enda osalemist kahtlases valitsuses lihtsalt võimalikuks ja on arvata, et selles asjas on ka Putinil täielik õigus. 

Aga – kui erinevad ei oleks ka meie nägemused, oleme saavutanud positiivse tulemuse: piirilepingu ülepeakaela ja arutus tempos ratifitseerimine on parema tuleviku ootuses pidurid peale saanud. Andkem au kolleegidele Venemaa duumast – ratifitseerimise ümber kujunenud raskust hindame me ühtemoodi ja tühja rabelemist “linnukese“ pärast enam ei ole. 

Parlamendidiplomaatia on kodanikuühiskonna nägu. Pole mõtet keerutada ega poliitiliselt korrektselt koogutada. Seda enam, et on olemas hulgana head inimlikku tahet ja ühiseid teemasid: Soome lahe infrastruktuur ja liiklusohutus, kogu see transponderite jama, Narva veehoidlate kasutamine, kalavarud, topeltmaksustamine, transport, sõjahaudade hoid ja hoolitsus nende eest, teadus- ja kultuurikoostöö, turism, kultuur – kui nimetada vaid osa. Iga samm ja kokkulepe nendes valdkondades on sammuks tagasi, sammuks paremasse minevikku – endise usalduse juurde.

Oleme kolleegidele duumas tänulikud ehtveneliku külalislahkuse eest Moskvas ja ootame neid vastuvisiidile. Kutse on vastu võetud.

Sõna „parlament“ tuleneb verbist – rääkima. Meie ülesandeks on rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Parlamendidiplomaatia ei vingu, ei virise, ei võta poose ega tee grimasse, vaid tegeleb inimlike asjadega. Sest Jaan Tatika ja Vesipruuli vaheline surnud Pontu pildumine ei toonud rahu ei naabritele ega lahkunud Pontu maistele jäänustele. Ehk hingekesele ometi. Rahulik, jõukas ja rõõmus Venemaa, jumal tänatud, ei jää tulemata. Ootame.

Jaga artiklit

28 kommentaari

L
leo  /   22:06, 18. veebr 2016
Eesti Vabariik, mis sisuliselt tekkis Tartu rahulepingu tagajärjel, ei olnud mingi Lenini kingitus, vaid võideldi Vabadussõjas välja. Taasiseseisvunud Eesti Vabariik, mis taastati õigusliku järjepidevuse põhimõtte kohaselt Tartu Rahulepinguga fikseeritud piirides, taastati sisuliselt 1991. aasta 2. septembril, kui USA tunnustas Eesti Vabariiki iseseisva riigina. Toetab praegugi, sest Eestis on mitme triljoni dollari väärtuses haruldasi maavarasid. Nii et säärases ja just eriti praeguses poliitilises olukorras rahvusvahelise õiguse vastane Eesti territooriumi äraandmine ja sellega sõjaohu suurendamine ei ole vist eriti mõistlik
J
JURIST  /   21:28, 11. veebr 2016
Sisu on õige: agressoriga rahuleppeid ei sõlmita, aga seletus on keeruline. Kaljurannal on seletus lihtne - pea liiva alla.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis