Foto on illustratiivne. (PantherMedia / Scanpix)

Tänases Eesti Ekspressis lahatakse Pelgulinna sünnitusmaja viimaste aastate kõige mustemat päeva, mille kestel hukkus lapseootel noor naine ja sooritas enesetapu äsja isaks saanud mees. "Pealtnägija" oli kontaktis hukkunud naise omastega, kellel on haiglale ja kiirabile etteheiteid. Ka Õhtulehe kommentaariumis omaste avalduse üle arutanud inimestel on rääkida nii mõnigi imestamapanev ja traagiline lugu.

Lugejad kirjutavad:

1. lugu

Minu naisel ei tehtud mingit analüüsi õigel ajal ja hiljem, umbes kolmandal kuul, "kukkus" laps ära. Loote välja saamiseks anti tablett ja välja pidi ta kehast tulema "loomulikul teel".

Naine oli paar tundi tableti mõju all valusid kannatanud ja lõpuks helistas mulle Pelgulinna sünnitusmajast, et mitte keegi pole teda palatis vaatamas käinud. Ta nuttis ja kutsus mind appi. Sisse sain parempoolses otsast olevast uksest ja otsisin ta palati üles.

Kannatasime koos mingi aja ja siis hakkas see moodustis välja tulema. Naine röökis valude käes ja mina panin mingi rätiku alla, sest kõik oli üsna verine ja ligane.

Kui umbes poole rusika suurune klimp oli juba väljas, ei pidanud mu närv vastu ja lõin jalaga palati ukse eest ära ja karjusin üle koridori, et kas siin mõni arst või abiline ka on. Siis loivasid mingid mutid nurga tagant välja ja mind lükati eemale, sest ma pidavat segama.

Seega Pelgulinna sünnitusmajast on ainult halvad mälestused. Tõsi, see juhtus umbes 5-6 aastat tagasi.

2. lugu

Ma ei imesta üldse. Nii palju tuttavat selles loos. Iga meditsiinitöötaja peaks olema eelkõige inimene. Kui ta tunneb, et töökoormus, isiklikud probleemid vms hakkavad mõju avaldama ja ta hakkab minetama inimlikkust, tuleks sellest ametist loobuda.

Endal lähedasega kogemus Pelgulinna sünnitusmajast, kus üle 20 tunni kestnud valudele öeldakse, et "ei saa mingit valuvaigistit, sest tegelikult pole sünnitus õieti alanudki ja mis sa siis veel teed." Selle peale sünnitasin oma lapsed Fertlitases ja kinnitan, et seal ei tööta mitte meditsiinitöötajad vaid, aga ka INIMESED. Hoolivad inimesed.

3. lugu

Veidi üle kuu tagasi, 31. detsembril, saadeti mu sõbranna, kellel sünnitustähtaeg oli juba nädal varem, Pelgulinna sünnitusmajast puhkenud lootevetega koju. Selgitati, et ta ainult kujutab ette, et need on looteveed. Miskipärast teises haiglas, kuhu tal oli oidu minna, nii ei arvatud ja samal päeval sündis õnneks terve ja tubli pisike.

4. lugu

Mäletan paar aastat tagasi sarnast olukorda. Minu tütar, kes ise oli kahe väikse lapse ema, jooksis kell 23.00 oma sõbrannale appi, kelle arstid valudega minema saatsid, sest öeldi, et on veel liiga vara. Noor naine, kellel polnud meest ja ta elas Tallinnast väljas, ei teadnud, kuhu minna, sest ühistranspordile ta enam ei jõudnud. Sünnitusvalud olid alanud, aga haiglasse ei võetud, kuna sünnituseks oli veel liialt vara?

Mäletan, kui sõitsin taksoga oma tütre laste juurde, et ta saaks sõbrannale vastu minna, et sünnitav noor naine lageda taeva alla ei jääks. Arste see ei huvitanud, kuigi rase varsti sünnitama hakkav naine nuttis ja ütles, et tal pole kuhugi minna ning transport tema koju ei liigu enam. Olin ka tookord jahmunud, seekord jäid mõlemad küll elama.

Räägi kommentaariumis ka oma lugu!

Jaga artiklit

201 kommentaari

K
kirjavead  /   23:02, 12. veebr 2016
ikka ja jälle olen liiga tundeline sellest kirjutades, vabandan kirjavigade pärast
V
Viljatu  /   23:00, 12. veebr 2016
sünnitasin oma kolmanda lapse ja sain aru, et edaspidi oleksin kasutanud erakliiniku abi, sest sealsed arstid vähemalt teevad nägu, et hoolivad nii sünnitavast naisest kui ka lapsest. Mis minuga juhtus? Juhtus see, et olenemata minu õigeaegsest sünnistusmajja jõudmisest ja sellest, et ütlesin ETSEFALIITI põdenuna ei tunne ma väsides oma alakeha ega ei ole seega võimeline ise ära sünnitama (närvikahjustus ajuturse tagajärjel - tüsistus, mis jääb mulle elu lõpuni ega ole seotud raseduse jms. Arst ja ämmaemand vaid ilkusid, et mis juttu sa räägid, ma ütlen neile, et vaadake raseda kaarti, nad ikka irvitavad. Kui ütlesin, et olen end terve päeva väga-väga väsinuna tundnud, siis käratati, et kes selles siis süüdi on. Kas mainisin, et laps oli tulemas 3,5 nädalat enne aega? Veed olid ammu ära tulnud. Kui ma juba tunnelit nägema hakkasin ja enam tõustagi ei suutnud, ütles ämmaemand, et näe jääb teine isegi magama. Peale 3 tundi enam eriti midagi ei tea. Mäletan ähmaselt kuidas arst karjus minu peale, liiguta su laps sureb muidu. Ähmaselt mäletan, kuidas mulle topiti ennem opi alustamist mingi paber nina alla ja käratati, et kirjuta alla, kas sa aru ei saa, et laps sureb. Opi lauale pidin voodist ise ronima, sest arst karjus LIIGUTA KIIRESTI, MEIE EI JAKSA SIND TÕSTA. Arvate, et asi selle opiga ühelepoole sai? Ei, ärkasin palatis, valud keres. Arst ja ämmaaemad -liiguta-liiguta. Ma ühele küljele end pöörata ei saanud. Arvasin, et gaasid sees ja teevad haiget ja kuna voodist tõusta ei saanud, arvasin, et lihtsalt nõrkus. paar tundi hiljem, kui tahtsin vetsu minna ei saanud istuli tõusta, silme ees läks mustaks ja kukkusin voodisse tagasi. Alles õhtul, kui ma juba linadega ühte värvi olin, hakkas arstidel minu voodiga kusagile kiire - mulle mitte sõnagi, jälle opisaali. Seal ei jaksanud ma isegi enam hingata - selline tunne nagu keegi oleks hapniku kinni keeranud. Nüüd tean, et sellised tunnused on sisemisel verejooksul. Vahepealsetest katsumustest rohkem ei räägi. Igal juhul lõpptulemus on see, et pikaleveninud sünnituse tõttu on lapsel tervisekahjustus ja minule tehtud erakorralise keisri tagajärjel tekkinud verejooksu sai pidama emaka amputeerimisega. 4.kuud hiljem sain teada, et emaka rebend tekkis keisrilõike käigus. Mul on kolm last ja kahe lapse sünnituse puhul olen nii mina kui ka laps olnud surmasuus, kuigi olen haiglasse läinud õigeaegselt ja teavitanud arste oma tundmustest ja tervise seisukorrast. Mõlemal korral on minu peale karjutud, mõlemal korral on käratatud, et kas meie oleme süüdi, et sa rase oled jms. Keegi võiks väljaanda trükise, kuhu paneks kirja, et rasedus ja sünnitamine on vähemalt Eesti riigis 21.sajandil ikka veel üks suurimaid terviseriske rasedatele, kui neil pole tuttavat st sõbrast arsti või ämmaemandat või kui rahakott pole piisavalt paks. Samuti võiks seal kirjas olla, kuidas käituda, kui sinu peale sünnituse käigus karjutakse või kui sulle tekitati teadlikult tervise kahjustus (kuna ligi 20a kogemusega arst teab väga hästi, millised tagajärjed pikaleveninud sünnitusel tekkida võivad.)

Päevatoimetaja

Telefon 614 4072
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis