Penaltiseerias on selgunud kaks maailmameistrit. Esimest korda läks MM-finaals 11 meetri karistuslööke vaja 1994. aasta duellis Brasiilia - Itaalia, mille otsustas Saapamaa ründestaari Roberto Baggio eksimus. Me ei saa kunagi teada, kas tulemus olnuks vastupidine, kui paremus oleks selgunud trahvirünnakute põhjal. (ANDRE CAMARA)

Õhtuleht avaldab täies mahus Eesti Jalgpalli Liidu ajakirja Jalka veebruarikuu numbris ilmunud peatoimetaja Indrek Schwede arvamusartikli.

Näib, et jalgpall ei pääse tehnoloogia abist ja muutused reeglite vallas on aja küsimus. Olen seetõttu aeg-ajalt mõelnud, miks pole paljud muutuste pooldajad kordagi tõsisemal häälel üles tõstnud hoopis lihtsamaid mängu moderniseerimise võimalusi. Näiteks penaltite asemel trahvirünnakute ehk bullitite sisseseadmist. Nagu jää- ja saalihokis.

Seda enam, et trahvirünnakuid on väga edukalt praktiseeritud üle suure lombi, kus need olid penaltite asemel kasutuses Põhja-Ameerika profiliigas NASL, kus käisid ala propageerimas ja raha teenimas ka kõige suuremad: Pele, Johan Cruyff, Franz Beckenbauer jt.

Reegel oli väga lihtne: trahvirünnaku sooritajal oli 35 jardi (32 meetri) kauguselt väravast aega viis sekundit, et liikuda värava poole ja sooritada pealelöök. Väga vaatemänguline ja väga lähedane reaalsele mänguolukorrale! Lisaks tõuseb siin tavalisest penaltilöögist enam esile mängija meisterlikkus ning väravavahil on suurem võimalus kui 11 meetri karistuslöögi puhul.

Vaata videost, kuidas 1980. aastal alistas New York Cosmos trahvirünnakute seerias 1:0 Washington Diplomatsi.

Jah, me oleme penaltiga harjunud, aga väga paljudel juhtudel on tegemist ebaproportsionaalselt suure karistusega. Ikka võime küsida: kui paljudel juhtudel oleks värav löödud, kui mängijat poleks trahvikastis määrustevastaselt takistatud? Sageli on penaltid õigesti määratud, aga iga vaataja taipab, et kui saatuslikku viga poleks tehtud, poleks ründava poole pallurid selles olukorras suure tõenäosusega väravat saavutanud. Seega oleks bullit hulga õiglasem karistus: ründav pool ei saaks lüüa surnud palli ainult 11 meetri pealt, vaid tal peaks olema võistkonnas mängija, kes suudaks palliga värava poole liikudes realiseerida üks ühele olukorra puurivahiga.

Samas on ka vastupidiseid olukordi: vahel rikutakse ilmselge võimalus väravat lüüa ja siis on penalti saamine justkui karistus: kui palli võrkulöök peaks ebaõnnestuma, poleks see mängu loogika järgi õiglane. Trahvirünnak oleks ka sel juhul lahendus! Seda juhul, kui kohtunikul oleks õigus määrata vastavalt olukorrale kas penalti või trahvirünnak. Olukorras, kus viga oli väga ilmne ja võeti ära selge väravalöömise võimalus, määraks kohtunik penalti. Situatsioonis, kus määruste järgi pidi küll penalti vilistama, kuid ilma veata olnuks ründaval poolel raske skoorida, määraks vilemees trahvirünnaku. Viimase kasuks võiks ta otsustada ka siis, kui ta kahtleb.

MM-finaal otsustatakse bullitite abil!

Trahvirünnakud tooksid kindlasti mängu elevust, kusjuures nende suur pluss oleks jalgpallipärasus. Eriti huvitavad oleksid mängujärgsed bullitid! MM-võistluste playoff'ide puhul kurdetakse sageli ja õigusega, et need on ehtsad loteriid. 11 meetri karistuslöökide puhul nii ongi.

Trahvirünnakute puhul tõuseks juhuslikkuse asemel hulga rohkem esile mängijate meisterlikkus ja võit kuuluks suurema tõenäosusega paremale võistkonnale. Üpris mage oli 1994. aasta kuiva 0:0 viigiga lõppenud MM-finaali järel vaadata, kuidas brasiillased ja itaallased asusid penalteid lööma. Hoopis teine tera olnuks vaadata, kuidas nad selgitavad võitja trahvirünnakute abil!

Trahvirünnakute miinuseks juhul, kui penaltid hoopis kaotada, oleks löödud väravate vähenemine. Teiseks peaks arvestama pisut suurema ajakuluga: nende sooritamine võtab veidi kauem aega kui penaltilöök.

Kui bulliteid rakendada koos penaltitega (rikkumise astme järgi), võib suureneda kohtunike poolt fikseeritud rikkumiste arv trahvikastis, mis ühest küljest aitaks skoore suurendada, kuid teisalt hakataks vigu rohkem välja meelitama. Kui selle vastu püüda rohtu leida kollaste kaartidega, näeme tõenäoliselt senisest rohkem kahe kollase kaardiga eemaldamisi (ma ei arva, et sukeldumise eest tingimata kaks kollast teenitakse), mis rikuks mängu.

Selleks, et trahvirünnakud kui odavamat sorti karistus ei ahvatleks mängijaid neid välja meelitama ega rikuks sellega mängu ja selle rütmi, peaks reeglid selgelt sätestama: bullitite lisandumine ei tähenda, et kohtunikud hakkavad 16-kastis rohkem vigu vilistama; vigade vilistamise kriteeriumid jäävad samaks, kuid kohtunikel on võimalus määratavaid karistusi eristada vea suuruse järgi trahvikastis.

Ega ma oma juttu tegelikult liiga tõsiselt võta. Jalgpalli reeglite muutmise suhtes olen konservatiiv. Elu meie ümber on äraarvamatu ja ebakindel nii poliitiliselt, sotsiaalselt, majanduslikult, rahvuskultuuriliselt kui keskkondlikult. Jalgpall on üle ilma üks väheseid peaaegu muutumatuid suurusi, mis pole pidanud end alandlikult painutama televisiooni nõudmiste alla ega silmapaistvalt lõivu maksma meelelahutuse reeglitele. Ta on iganädalane pidepunkt miljonitele inimestele, kes elavad ja hingavad samas rütmis oma lemmiksatsiga. See pidepunkt on seda kindlam, mida vähem teha muudatusi jalgpallireeglites ja mida rohkem säilitada selle kuningliku spordiala nägu.

Ka trahvirünnakute sisseviimine lõhuks enam kui poolteist sajandit kestnud penaltitraditsiooni, võetaks jalgpallilt ära midagi talle igiomast. Aga see oleks jalgpallipärasem muudatus kui videokohtunike rakendamine, mis tõmbaks jämeda joone tippjalgpalli ja madalamate liigade vuti vahele, kus tipptehnoloogiat kasutama ei hakataks. Trahvirünnak tooks siiski elevust, videokohtunike tulek muudaks selle inimliku ja inimlikest vigadest võluvalt kubiseva mängu hingetumaks.

Viigi puhul otsustagu nurgalöökide arv!

1968.–1984. aastani eksisteerinud NASLis kasutati FIFA loal aastatel 1973–1981 teistsugust suluseisureeglit: seda ei fikseeritud mitte keskjoonelt, vaid 35 jardi (32 meetri) kauguselt väravast. Ameeriklaste arvates tappis suluseis mängu ja kuna FIFA oli huvitatud jalgpalli veeremisest selles hiigelriigis, tehti jänkidele erand.

USA vutiajakirjanik Paul Gardner, kes esineb sageli ideedega reeglite muutmise kohta, on ette pannud (World Soccer oktoober/2010, lk 14–15), et viigilise tulemuse korral võiks võitja selgitada nurgalöökide arvu põhjal. Tema sõnul soosib see ründavat jalgpalli ning suurem nurgalöökide arv näitab aktiivsemat ründetegevust.

Gardneri sõnul on suureks plussiks, et selle näitaja rakendamisel ei pea muutma mängureegleid. Ta usub, et see välistab kaitsetaktika ja suurendab skoore. Eelviimane argument on naiivne. Jalgpallis jäävad alati püsima ebavõrdsed vastasseisud, mis tähendab, et nõrgemale poolele on kaitsetaktika sageli pealesurutud ja ainus mõeldav taktika üldse.

Peale selle mitmekesistab kaitsetaktika mängu. Selles on üks mängu võludest, et nõrgemal on võimalik targa kaitsetaktikaga kõvemale vastu saada ning tugevam peab oma paremuse maksma panema ka siis, kui vastased on bussi trahvikasti parkinud. Paremus tuleb maksma panna väljakul, mitte vastaste taktikat kritiseerides.

Jaga artiklit

5 kommentaari

K
Konserva, Tiiv  /   15:27, 15. veebr 2016
Klassikalisest jalgpallist konservatiivsemat spordiala pole olemas, mistõttu ka mingeid uuendusi pole ette näha. Ainus, mis selles miljonite-äris toimib, on äritsemine mängijate ja mängutulemustega.
Seetõttu pole ma ka jalgpallihuviline.
A
ats  /   14:19, 12. veebr 2016
Davai, teeme ära. Ma paneks kella küll 7 sek peale

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis