2
fotot
Eesti märgi kavand. (Maryjana Hunt / misoneesti.ee)

Eesti märgi konkurss üritab lahendada probleemi, mida pole olemas ning lükkab loovtöö väärtustamise Eestis terve ajastu võrra tagasi.

Eesti otsib taas oma märki.* Seekord veeretatakse ebamugav vastutus riigi õlgadelt maha: selle asemel, et leida töö teostajaks kogemustega agentuur või disainer, on käimas rahvalik konkurss. Terve Eesti sai osaleda, žürii valis parimad välja ning rahvahääletuse ja teleshow(!) abil selgub võitja. Riigi poole pole hiljem võimalust süüdistavat näppu näidata. Ise tegite, ise valisite.

Siiamaani on palju nalja saanud konkursitööde keskmise tasemega. Aga probleem on oluliselt mitmekihilisem, kui amatöörlikud logod.

Milleks riigile märk?

Milline on USA logo? Aga Saksamaa logo? Kui sa mõtlesid nüüd automaatselt kummagi riigi lipu peale, siis näed, kuhu ma sihin.

Soov nii suuri, keerulisi, amorfseid, dünaamilisi asju nagu ühiskond, rahvus, riik või kogukond kuidagi ühe märgi, ühe CVI ja ühe korporatiivfondi alla ajada on kummaline.

Kuidas teha märk, mis on 1,4 miljoni inimese märk? Minu Eesti ei pruugi olla sinu Eesti. Minu vanemate Eesti on hoopis midagi muud, kui minu sõprade Eesti. Sinu suitsupääsuke ei pruugi mulle midagi öelda. Isegi kui see logo oleks suunatud vaid väljaspoole, peaksime me vähemalt mingi tasemeni ka ise sellesse uskuma. Nii on see märk siiras.

Mina ei taha meie riiki defineerida läbi ühe sümboli, ühe brändiraamatu. Me oleme suuremad ja ägedamad, huvitavamad, mitmekesisemad kui tanklakett või jogurtitops.

Logo, mis päästab maailma

Eesti märgi otsingu juured on mõtteviisis, et logos on ülim lunastus kõikidele muredele. Logo on vaja. Päris asjadel peab olema logo. Ilma ei saa. See fetiš piirab, kammitseb ja aheldab meid.

Taolised konkursid taandavad logo väärtuse lihtsalt ilusaks kringliks. See on missivõistlus, kus võidab esteetiliselt kauneim. Kas see logo on ka sisuliselt elujõuline, polegi nii oluline. Kas meil on üldse logo vaja  —  seda küsimust isegi ei küsita.

Teleshow saab peetud, võitja valitud, auhinnaraha makstud, EASis üks lehekülg aastakokkuvõttesse juurde kirjutatud. Prožektorid kustuvad, juhtmed rullitakse kokku ning saabki joone alla tõmmata. Ehk paneb keegi selle uue märgi hiljem ka oma särgi peale.

Aga.

Minu tegelik mure on valusam.

Selle konkursiga ütleb riik selge kõlava häälega, et tasuta konkursid on väga okei viis loovlahenduste tellimiseks. Milleks maksta disainerile tema töötundide eest, kui ta on ehk valmis tasuta kaasa lööma? Küsime kõigilt, maksame ühele. All jooksevad subtiitrid: disainer, sinu töö ei ole päris töö.

Ja see on mu igapäev. Ikka ja jälle kirjutavad suured ja väikesed kliendid meile järjekordsest konkursist, kuhu võiksime kogu tiimiga palehigis tasuta tööd teha. Lootuses, et äkki meil õnnestub ilma sisulise koostööta iludusvõistlus kinni panna. Ja nüüd annab riik sellele oma õnnistuse. Kuidas ma saan veenda üht ettevõtet head disaini raha eest tellima, kui riik ütleb, et loovtööd, need kasvavad tasuta?

Professionaalide töö väärtustamine eeldab valikute tegemist. Portfoliote võrdlemist, suhtlemist, valikuid ning vastutust. Vastutus on disainiprotsessi osa. See paneb sind sisuliselt kaasa mõtlema. Sa pead peeglisse vaatama, südamesse vaatama, disainerile silma vaatama, oma ülemusele silma vaatama. Sa pead usaldama teist poolt. Tegema päris otsuseid. Rääkima oma hirmudest ja muredest. Ja kui sa vastutad oma valikute ning tegude eest, hakkavad sündima päris asjad päris tähendusega. Mitte ükski konkurss ei suuda sellega võidelda.

Konkursid ei lahenda loovprobleeme. Konkursid lahendavad vastutusprobleeme.

Meie ees on mahavisatud võimalus päriselt rääkida, milline üks hea disainiprojekt välja näeb. Kuidas seda läbi viia, kuidas tellida. Kuidas selle väärtus paigutub advokaatide, keevitajate, politseinike ja luuletajate igapäeva kõrvale. Kunstiõpetaja Narvas või Võrus rääkimas lastele, mis on logo, milleks seda vaja on, kuidas seda teha? See jätaks meist maha palju suurema märgi kui kõik rukkililled ja kindakirjad kokku.

Eesti märgi kavandeid näete SIIT.

Jaga artiklit

32 kommentaari

O
Onu Yoko  /   13:50, 25. veebr 2016
A
Ah, et miks?  /   12:48, 16. veebr 2016
Lihtsalt kellelegi meenus, et Evelini kamp sai selle lapsiku lapaka loomiseks 14 miljonit EEK-u, järelikult antakse ka uue tegemiseks vähemasti sama palju. Vaesel ajal abiks ikka.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis