(MATI HIIS)

Ukrainal pole ajaloos vedanud ja see rivi paistab pikenevat. 1991. aastal tõmbas pidurit USA vabariiklaste administratsioon, kelle soovil toimus nii rahvahääletus selgitamaks kohalike venekeelsete valmisolekut elada Ukraina riigis, mis oli etteteadvalt kindlalt olemas, kui ka liitumine Sõltumatute Riikide Ühendusega, enne kui Washington tunnustas Ukraina iseseisvust 1991. aasta detsembris. Kolm aastat hiljem võtsid USA, Venemaa ja Suurbritannia Ukrainalt nõusoleku loovutada sinna jäänud NSVLi tuumaarsenal ja lubasid Budapesti memorandumiga muu hulgas tagada riigi territoriaalse terviklikkuse. Mais-juunis 1997 reguleeris Ukraina oma suhted Venemaaga, sealhulgas jättes Sevastoopoli merebaasi rendile aastani 2017, ja sai kahepoolsed lepped NATO ja Euroopa Liiduga.

Vanade seaduste kammitsais

Pärast viimast suurt idasuunalist laienemist 2004. aastal käivitas Saksamaa Prantsusmaa toel kiirelt Nord Streami gaasijuhtme ehituse, mis mõistagi pani küsimuse alla Ukraina tuleviku gaasitransiidimaana ja seda ajal, kui seal käis oranž revolutsioon. Tagatipuks blokkisid Berliin ja Pariis 2008. aasta kevadel Ukraina ja Gruusia koostöö NATOga ning järgnes see, mida tuli karta – Venemaa purustas Gruusia sõjaliselt ja Ukraina revolutsiooni gaasi hindadega majanduslikult. 2010. aastal käivitas Moskva ulatusliku vastupealetungi Ukraina, Moldova, Armeenia ja teiste endise liiduvabariikide enda tegevusruumis tolliliidu ja Euraasia liiduga hoidmiseks, mille murdepunkt saabus 2013. aasta novembris, kui Ukraina ladvik üritas minna otsustavalt Moskva hõlma alla, ent rahvas keeldus sellest, hõivas tänavad ja jäi sinna Euroopaga liitumist lubava valitsuse loomiseni.

Moskva vastas sellele Krimmi vallutamisega 2014. aasta veebruaris ja sõjategevusega Ida-Ukrainas, mille lõpetas 12. veebruaril 2015 Minskis sõlmitud vaherahuleping. Selle kohaselt pidanuks Ukraina ja Venemaa vaheline piir sama aasta lõpuks kogu konflikti tsoonis olema Ukraina kontrolli all, ent seda pole sündinud. Donetski ja Luganski niinimetatud rahvavabariigid elavad jätkuvalt oma elu tihedas läbikäimises vastasasuvate Venemaa piirkondadega ja pidades üle kontrolljoone pidevat tulevahetust Ukraina sõjaväelastega. Olukord meenutab 1992.–1995. aastani Horvaatias ja Bosnias toimunut – rahu tekib alles pärast ühe poole sõjalist võitu! Ida-Donbassi puhul on formaalseteks takistusteks valimiste mittekorraldamine separatistide kontrolli all olevates piirkondades. Need peaksid toimuma Ukraina seaduste järgi ja põhiseadusesse viidavate detsentraliseerimise sätete alusel. Põhiseaduse täiendused kiideti heaks veel augustis, ent vajavad veel teist lugemist, mis võib toimuda lähiajal.

Ukraina tänaste poliitiliste hädade aluseks on eelmiselt režiimilt saadud seadused. Kui 2014. aasta mais presidendiks valitud Petro Porošenko võttis kursi parlamendivalimiste kiireks korraldamiseks, siis lootis ta nende toimumist uue valimisseaduse alusel. Paraku oskas vana parlament jätta jõusse vana valimisseaduse, mis andis revolutsioonilisele Ukrainale eelnenud stagnaajastust sõltuva ülemraada koosseisu – uuendusmeelsete otsused sõltusid liialt vanameelsete toetusest! Radikaalide, lihtprovokaatorite ja stagnantide kokkumäng jättis omakorda jõusse kõik need protseduurireeglid, mis on teinud Ukraina raadast naerualuse kogu maailmas. Arusaadavalt kahjustavad ülemraadas toimuvad etendused Ukraina mainet, ent reformide vormistamisega siiski saadakse – mis sest, et hilinemistega – hakkama ja see on peamine.

Arutlusel Steinmeieri plaan

Parlamendis toimuv venitamine raskendab valitsuse tööd ja pole üllatus, et need ministrid ja nõunikud, keda kutsuti Ukrainasse tööle riikidest, kus reformid juba tehtud, on topeltsurve alla. Vastutegevuse arendajatel on Ukrainas aega küll ja küll, sest keegi ei tea, kuhu uus seadus võib tegelikult pöörata ja millal see üldse vastu võetakse. Ent kõik see on teisejärguline, võrreldes sellega, mis saab Ida-Ukrainast. Krimmi osas võttis Euroopa Parlament just vastu uue avalduse, millega toetas Venemaa vastaste sanktsioonide jätkamist, kuni Ukraina on Krimmi tagasi saanud. Lihtne kuulutada, kui aga lisada Krimmile Süüria, kus Venemaa ka teeb, mida tahab, siis on raske mõistatada, kust tuleb see jõud ja kes see on, kes paneb Venemaa Krimmist ja Süüriast taganema?

Ida-Ukrainast on Moskva vähemalt ise lubanud lahkuda. Kremli arvates peaks see toimuma tema tingimustel, ent mida aeg edasi ja mida valusamalt on hakanud toimima Venemaa suhtes kehtestatud sanktsioonid, seda väiksemaks peaksid kahanema ka tingimused. Ent eks kõik oleneb vastaspoolest. Torkab silma, et justkui meeldetuletuseks Berliini ja Pariisi käitumise eest 2008. aastal jättis USA president Barack Obama Ukraina kriisi lahendamise neile. Washington juhib küll sanktsioonide rakendamist karistamaks Moskvat Ukrainasse tungimise eest, kuid sealt lahkumiseks  tuleb Kremlil pidada kõnelusi üksnes Kiievi, Berliini ja Pariisiga.

Detsembri lõpus tõstis Moskva lõpuks ometi läbirääkimiste taset – Kiievisse lähetati Putini lähikondlane Boriss Grõzlov. Tuleb välja, et sellele reageeris Berliin – kolm nädalat hiljem hakkas Grõzlov rääkima, et lahenduse võti on „Steinmeieri valemi" kasutamises. Ajakirjanduses ilmunu põhjal pidavat Steinmeier silmas Donetskis-Luganskis mitte ajutiste, kuni kolmeaastaste, vaid alaliste erirežiimi kasutavate võimuorganite teket – asi, mille Kiiev käigult tõrjus. Eks näis, mida öeldakse pakutu kohta peagi peetaval Normandia neliku välisministrite kokkusaamisel.

Kuna Saksamaa sotsiaaldemokraadid, kuhu ka Steinmeier kuulub, jätkavad Nord Stream 2 ehituse kõnelusi Moskvaga ja käisid oma seisukohti äsja ka Varssavis tutvustamas, siis tasub meenutada ka mehe eelmist algatust analoogses seisus. 2008. aasta kevadel, kohe pärast NATO tippkohtumise nurjumist ja Venemaa raudteevägede siirdumist Abhaasiasse, sündis niinimetatud Steinmeieri plaan, mis küll kattis Abhaasiat, ent kus polnud sõnagi Lõuna-Osseetiast. Paraku just seal otsustati toona kõik.

Jaga artiklit

15 kommentaari

J
Jaan  /   01:30, 9. veebr 2016
Ukraina mängib ise ennast üle.Verine valitsusvahetus tehti ju sellepärast, et seaduslik president keeldus astumast EL-u, kuna arvas õigusega, et Ukraina ei suuda täita EL-u astumise tingimusi. Võimule tulid rikkurid, kes ei hooli rahvast. Valgevenes seevastu on elu rahulik ja seal hoolitsetakse inimeste eest. Nende põllumajandustooteid ostab Venemaa.
R
raudmees  /   17:47, 8. veebr 2016
Ukraina projekt kõigi nende Molotovi kokteili pudelitega pidi ju viima rahva õnnele ja EL rüppe Eriti oli seda vaja ühe Balti riigi presidendile Kahjuks polnus ukraina ühiskond küps muutusteks Osa idaosa rahvast pani pahaks kui Karpaatia Bendera järeltulijatest tropid tulid oma korda kehtestama Krimm tegi referendumi ja eraldus Toomas on arukas mees aga miks ta ei mõista et relvadega ei suudeta ühtki rahvast teist armastama panna Kui meie saime iseseisvuse miks pole seda õigust kurdidel osseetidel abhaasidel Krimmi elanikel Toomas peaks ju Ukrainat vähegi tundes aru saama et tulevik saab olla vaid fõderatsioonil Euroopal on praegu nii palju paska kaelas et Ukraina upitamine isegi jänkide nõudel pole reaalne

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis