(TEET MALSROOS)

Praegu otsitakse Eestile märki. Teen ettepaneku valida selle aasta Eesti märgiks kõrvaklapid. Need, mis ostetud maksuraha eest ja mida iga endast lugupidav riigimees häiriva välise müra vältimiseks võimukoridorist välja astudes kannab.

Olen aru saanud, et ainus viis ebasobivaid tagajärgi vältida on mõista nende tekkimise põhjuseid. Kui karjuda oma rahva peale, et sa oled rassist, vihkaja, kaastundetu, siis tekitab see tagajärgi. Just selliseid tagajärgi, mida valitsejad meie riigis praegu üllatusega kogevad. Ja on sunnitud selle ebamugava müra vältimiseks riigi krediitkaarti kasutades endale kõrvaklapid ostma.

Meil on raha!

 

Paljud turvalisel riigipalgal olijad imestavad, kuidas ei anna eestlane vaesele põgenikule abi? “Mis puutub Eesti vaesusesse, siis on selle taga väga palju sotsiaalset saamatust ja psüühilisi põhjuseid, mitte reaalset vaesust, kus toitu ei ole ega tule. Seega tundub mulle väide, et me ei suuda mõndasadat inimest aidata, otsitud ettekäändena,” kirjutas ministeeriumiametnik Facebookis.

Kuni läinud aastani saime veel kuidagi uskuda, et riigijuhtide vabandused – meil pole raha lastetoetusteks, meil pole raha puuetega inimeste ja nende hooldajate toetuseks, meil pole raha eakate inimväärseks hoolduseks – on tõsi, sest me olemegi väike riik, kel ei saa kõike olla nii palju kui suurematel.

Ent siis toimus murrang. Riik hakkas kuulutama, et me pole nii vaesed, et ei saaks aidata. Me ju saame endale lubada, et meil on miljoneid põletav riigilennufirma, miljoneid kõrbe mattev riigienergiafirma ja saab olema miljonite eest meie koduõuedest ja looduskeskkonnast läbi lõikav unistuste raudtee. No ja meil on siis ka raha, et aidata pagulasi, keda meid kohustatakse oma riigis ülal pidama.

Mida tundsid kõik need vaesuspiiril elavad üksikemad ja suurpered, üksikutes maakohtades kiduvad vanurid, abitute lähedaste hooldajad? Seda, et neid on petetud. Meil pole raha teie jaoks, aga võõraste jaoks on.

Ainult 500 abivajajat on saanud nii suure tähelepanu, nagu pole saanud ei meie 40 000 vaesuspiiril elavat last, mitu tuhat invalast kasvatavat ja seepärast alla elatusmiinimumi elavat peret. Ükski kohalike abivajajate grupp pole riigitasandil tundnud, et teda sellise jõulisusega toetamisväärseks peetakse. Võõrad on olulised, meile aga vaid valetatakse.

Ja siis see algas. Protsess, mille tagajärjed on käes täna. Eesti inimene on vihane, ärritub tänaval võõrapärast tulnukat nähes, sest tunneb end oma riigis tõrjutuna. Ametnikud osatavad – ise olete kõigis oma hädades süüdi. Võõravihas süüdistatud rahva suus ilmub käibele armastatud rahvakirjaniku loodud mõiste "omarahvaviha". Termin, mis iseloomustab väga hästi praegust poliitikat. Tavainimene tunneb, et tema ja ta mured ei huvita kedagi. Võimulolijad muretsevad meie riiki mittepanustanud sõjapõgenike eest, aga jätavad tähelepanuta tuhanded lapsed, kes kasvavad vanemateta, sest nood on sunnitud äraelamist ja laste kooliskäimist võimaldavat tööd otsima välismaal. Kõrvaklappidega võimur ei tahagi teada, mida rahvas tegelikult kardab, vajab ja tunneb.

Rahval ei jää muud üle, kui kõvemini hüüda, tulla tänavale ja hüüda seal, et ta ei taha sellist Eestit. See käänatakse kohe äärmuslaste toetamiseks. Mõistmata, et rahvale pole poliitiline mäng ainus elamise viis ega vajadus.

Inimesed, kes soovivad vaid oma eluviisi säilitada, pannakse end tundma sellisena, kes nad tegelikult pole. Kõrvaklappurid ei näe oma elus muud peale poliitika, nii ei suuda nad näha, et ülejäänud inimesed ei mõtle kogu poliitikast ega ole nende poliitilised vastased.

Silmakirja võrdkuju

ELi liikmena püüab eesti inimene oma koduõuel vältida seda, mida näeb uudistes toimuvat Prantsusmaal, Saksamaal ja lähinaabrite juures. Tal on niigi kitsas käes, talle pole lisaprobleeme vaja. Inimesed näevad teleuudistes üle piiride voogavaid vägivaldseid masse, varem turvaliste eurolinnade tänavatel naisi ahistavaid noori mehi ja kuulevad, kuidas riigi kõrvaklapistatud asjapulgad püüavad seletada – need on vaid sõjapõgenikud, kellele tuleb anda tuge ja abi, kortereid ja töökohti.

Pagulased pole süüdi, et neid meie tänavatel altkulmu põrnitsetakse. Neist on saanud riigi silmakirjalikkuse ohvrid. Elav näide selle kohta, millest riik hoolib ja millest mitte. Kas siis, kui su koju tuuakse võõras inimene ja kästakse talle süüa anda ja sa pead oma vana ema või haige lapse söömata jätma, tunned sa selle võõra vastu armastust? Eriti kui sa päris täpselt ei tea, miks ta siin on ja miks just sina pead teda toitma.

Eestlane ei ole südametu, jõulude ajal annetab igaüks oma võimaluste piires 10 või 100 eurot, saades nii kokku sadu tuhandeid lootuses, et see läheb tõelistele abivajajatele. Ka need 40 000 vaesuses elavate lastega peret on maksumaksjad. Aga olgu, häda näinud inimene mõistab ja aitab tõeliselt hädasolijat.

Sõjapõgenikud ja tõeliselt abivajajad võõrad saavad meilt tuge. Ikka aidatakse, kui abiküsija näitab, et soovib selle riigiga suhestuda, mitte ainult saada. Seda näitas hiljutine Albaania pere juhtum. Pere, kus lapsed räägivad puhast eesti keelt ja pereisa oli tema tööandja kinnitusel ainuke mees põgenikekeskusest, kes pakutava töö vastu võttis. Kui kogukond hindab, et tegemist on tublide inimestega, kellega nad tahavad koos elada, siis riigivõimu asi on seda toetada.

Tõrget igas veidigi majanduslikult mõelda oskavas inimeses tekitab meie juhtide  meilt küsimata pandud kohustus võtta vastu 500 pagulast. Olukorras, kus vaid üksikud varjupaigaotsijad tahavad siia meie madalate palkadega töökohtadele tulla ja integreeruda. Kuni inimesed ei saa aru, et kvoot ei tähenda kohustust iga hinna eest nii palju inimesi siia tuua, kardab iga normaalne eesti ema oma tütarde pärast Kölni uudiseid kuuldes.

Iga paljulapseline ema tunneb end solvatuna, kui tema lapse keeletundideks raha ei leita, küll aga võõraste jaoks. Ja kui riik peab meid kaastundetuiks võõravihkajaiks,  siis ei soovigi me ühtki võõrast vastu võtta. Väga inimlik.

 

Parem-, vasak- või metsapoolne

Mitut moodi veel peab nii lihtsat ja loogilist protsessi selgitama, ilma et kohe jälle kellegi silmis rassist poleks? Mida enam ma oma kodumaal toimuvat jälgin, seda enam saan aru, et ma ei soovi olla ei parem- ega pahempoolne ses äraspidises riigikoes. Olen rõõmuga Valdur Mikita stiilis ürgeestilikult metsapoolne.

Meil pole võõraviha, me pole rassistid, oleme vaid oma riigi poolt hooletusse jäetud inimesed, kes näevad, kuidas riik, kellele me makse maksame, meie maksurahaga käitub.

Lõuna-Eestis ellujäämise eest võitlev väikeeettevõtja kirjutab oma FB lehel: “Mina ei taha enam makse maksta. Miks? Valitsus raiskab juba pikemat aega oma kallist tööaega sellele, kas mingi seltskond saab kooselulepingut sõlmida või mitte. Üks minister kulutab erakoolide rahastamise teemaga tegeledes aega klassiviha õhutamisele. Üks minister tegeleb sellega, et ikka kõik saaks riigiraha eest oma suguorganid lõigata selliseks nagu nad tahavad. Kas ma tõesti pean nende ülalpidamiseks maksma makse?”

Kõrvaklappidega mehed lammutasid ministeeriumihoone ja ehitavad nüüd kokkuhoiu ettekäändel kaks korda suuremat. Kõrvaklappidega mehed on kelleltki küsimata meie kodumaale juba maha märkinud Rail Balticu. Ja nii edasi.

Suur ametnik, võta uhketest eurokoridoridest väljudes klapid peast, rahvas ootab seda!

Jaga artiklit

66 kommentaari

A
adsasd  /   00:00, 11. veebr 2016
Muidu kõik nii nagu peab aga kõige enam oleks võinud see lugu olla esikaanel
P
Poloogna prohhvessor  /   02:38, 9. veebr 2016
Aitäh Inga!
Ei osanud küll Sinult oodata, kuid seda suurem kummardus.

Päevatoimetaja

Andra Nõlvak
Telefon 51993733
andra.nolvak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis