Eesti inimeste elu on praegu ... Kuidas seda peenelt öeldagi? Ütleme, et ülimalt sotsiaalne. Üle 80 prouad ja härrad kogunevad sünnipäevale ja räägivad kooseluseadusest. Või on see samasooliste kooselu seadus? Ah et abielust pole juttugi? Miks seda vastu ei võeta? Ah et seadus on juba olemas, aga seda ei saa täita? Ah et natuke nagu saab täita, aga enamasti ei saa? Ah et koos võib elada, aga ei saa lahku minna ega ära surra? Ah et lapsi võib kasvatada, aga ennast vanemateks vormistada ei tohi?

Selle teemaga seoses tuleb nii palju uusi ettepanekuid ja käike, et järg on täiesti käest ära läinud, milleks ja kellele seda seadust tehakse ja mis on tähtis. Samas ei saa meie inimeste vaikiv enamik üldse aru, miks mure nii suur on.

Võiks arvata, et need eakad prouad ja härrad löövad kõik rusika lauale ja deklareerivad, et nui neljaks, igasugune kooselu on mehe ja naise liit ja kõik omasoolised olgu kapis. Aga ei ole nii. Nemad nimelt ei usu, et kui samasoolised paarid saavad seaduslikult koos elada, siis eri soost paarid ei taha enam koos elada ega lapsi saada. Sellist seost ei ole kuskil maailmas avastatud ega avastatagi.

Kujutame ette pikka köit, mille kaks otsa peksavad teineteist, aga ülejäänud ehk enamik köit tunneb ainult võnkeid ja vaatab imestunult, kuidas otsad rapsivad end narmendama.

Kui poliitikud muretseks vähem, millised nad üht või teist otsust tehes või isegi mõnd lauset öeldes teistele paistavad, oleks me juba ammu unustanud, et niisugune seadus kunagi vastu võeti. Ja kõik need, kes on hirmul, et riigi alustalad löövad kõikuma, oleks ammu lõpetanud muretsemise ja hakanud elama oma elu.

                       

Oma elu elamine on väga tähtis

USA Cornelli ülikooli professor Karl Pillemer uuris 1500 üle 65aastase inimese käest, mis on nende suurim õppetund, mille nad oma pika elu jooksul on saanud.

Mõtte niisugust asja küsida andis talle aastaid tagasi vanadekodus ühelt 90aastaselt naiselt kuuldud lause. Naine ütles: „Minu kohus on olla nii õnnelik, kui vaid suudan, just nüüd ja just täna.“

See mõte pani teadlast küsitlema 1500 inimest, kirjutas The Independent. Pillemer oletas, et sellises eas inimesed hakkavad kahetsema suuri asju, nagu petmist, ebaõnnestunud ettevõtmisi, halvaks osutunud äriideid või eri sõltuvusi. Vastu ootusi oli üldine tõdemus oluliselt lihtsam: soovin, et ma poleks nii suurt osa oma elust kulutanud muretsemise peale.

Pillemer kuulis ikka uuesti ja uuesti, kuidas inimesi vaevas see, et nad on kulutanud liiga palju aega muretsemise peale. See oli kõigile väga üllatav, sest need inimesed olid elanud raskeid aegu, näinud või ise läbi elanud suuri isiklikke tragöödiaid ning seetõttu pidanuksid olema justkui harjunud muretsemisega. Teadlase meelest on niisugune üllatus aga väga positiivne, sest pidev muretsemine ongi tarbetu. Ta räägib just tarbetust muretsemisest, et äkki läheb midagi halvasti või mis nad minust mõtlevad. Muretsemine saab meist võitu sageli siis, kui selleks pole mingit konkreetset põhjust. Tõeliselt raske olukord ja sellega hakkama saamine on hoopis teine asi.

Surmaeelsed kahetsused

Pillemeri üllatus tõi meelde ühe südamliku raamatu, mille pealkiri on „5 levinumat surmaeelset kahetsust“. Austraallanna Bronnie Ware tegi pangas karjääri, püüdis olla kõigi ühiskondlike normide järgi edukas ja teistele meeldida, aga tundis kogu aeg, nagu ujuks ühes ja samas jões ikka uuesti ja uuesti ning iga kord põrkaks nagu vastu suurt kivi, mis ei lase edasi liikuda. Kuni ta ühel päeval tõdes, et see kivi võib terveks eluks sinna jääda ning selle asemel, et kogu aeg ühe ja sama kivi vastu põrkuda, peaks mõtlema, kuidas ujuda edasi vabalt ja loomulikult. Oli aeg midagi teisiti teha ja hakata elama sellise inimesena, nagu ta tahtis olla.

Temast sai vanurite hooldaja ja ta leidis südamerahu. Pikkade südamlike vestluste käigus oma hoolealustega pani ta aga tähele, et enamik kahetseb enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetsust“.

Need lood on südamlikud ja valusad, sest kõik need kahetsused saabuvad siis, kui mitte midagi ei ole enam teha. Mitte midagi peale nõu andmise teistele, et nemad niimoodi ei elaks. Mõni hetk enne surma küsis üks hoolealune Grace kurnatusega võideldes: „Bronnie, kas mäletad, mida sa lubasid?”

Bronnie noogutas ja nuttis.

„Ela oma südame järgi. Ära kunagi muretse, mida teised ütlevad.”

Grace’i öeldu ongi kõige levinum kahetsus.

Aga siin siis viis levinumat kahetsust.

Oleksin pidanud julgema elada südame, mitte teiste soovide järgi.

Oleksin pidanud vähem töötama.

Oleksin pidanud julgema oma tundeid väljendada.

Oleksin pidanud sõpradega sidet hoidma.

Oleksin pidanud lubama endale rohkem õnne.

Kõik niisugused kahetsused – kui need saabuvad –, peaks tulema inimese ellu siis, kui saab veel midagi teha.

Küllap on nii, et mida vähem niisuguseid olekseid vanas eas, seda parem enesetunne ja parem füüsiline tervis. 

Jaga artiklit

5 kommentaari

J
joppakolla  /   20:29, 6. veebr 2016
nu kes ei muretse tuleviku pärast.
  /   10:20, 6. veebr 2016
Eks ülimalt sotsiaalsed 80-aastased soovivad samuti olla arvamusliidrid ja mõnedele neist lausa meeldib tuhnida teiste inimeste eraelus. Paar päeva tagasi tuli üks 80 aastane mulle trepikojas vastu, tõkestas tee ning nentis teatraalse häälega: "Sind polnud vana aasta õhtul kodus!"
Ei tea kas ta käis mu akende all piilumas, urgitses teiste käest infot või helistas hoopis TV posijate saatesse ning laskis kristallkuulikese pealt vaadata. Kuid hämmastama paneb selline haiglaslik uudisihimu teiste isikliku elu suhtes. Ilmselt ta ka muretses. Teiste pärast.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis