USA mõttekoja Rand Corporation avaldas teisipäeval uurimuse, millest ilmneb, et Venemaal kuluks Balti riikide vallutamiseks napilt kolm päeva.  NATO idaserv on jäänud analüüsi väitel korraliku kaitseta, see vajaks juurde vähemalt kolme brigaadi jagu rasketehnikat ja nelja brigaadi jagu sõdureid ning see läheks  igal aastal varasemast 2,7 miljardit dollarit rohkem maksma.

Kõik see kõlaks palju hirmutavamalt, kui samal päeval poleks USA kaitseministri suu läbi saabunud teadet, et Ameerika Ühendriigid  kavatsevad tuleval aastal panustada Kesk- ja Ida-Euroopa riikides kaitsele üle 3,4 miljardi dollari ehk neli korda rohkem kui seni.

Vastulööki USA kaitseministri teatele ei pidanud kaua ootama. Venemaa on lubanud USA kohalolu laienemisele vastata „kompenseerivate meetmetega“. Kuigi võidurelvastumisest rääkida võib veel olla kohatult vara, siis võidu raha kulutada lubavad kõik. Eesti peaministergi on lubanud täiendavalt liitlastele 40 miljonit eurot, et rajada vajaliku taristu.

Loomulikult paneb raha (soomuki) rattad käima ja meie liitlaste valmisolek senisest enam panustada on igati tunnustust väärt. Kuid selliste uudiste juures tuleb alati mõelda, mida saame ise Eesti kaitsevõime tugevdamiseks senisest rohkem teha. Jutt ei pruugi olla mitte ainult rahalise panuse suurendamisest, sest selles oleme oma kahe protsendiga järjepidevalt tublid olnud – ehk isegi eeskujulikud teiste silmis.

Ent kas usutava sõjalise heidutuse lihvimise kõrval oleme piisavalt tegelnud ka julgeolekule oluliste ülejäänud teemadega?  Aitab ju julgeolekule ja kaitsetahtele kaasa seegi, kui inimestel nii Ida-Virus, Lasnamäel kui ka Kagu-Eesti ääremaal on stabiilne töökoht, täis kõht ja köetud tuba. Kas riik saab konflikti puhul arvestada Soomes perele leiba teenivate Eesti kodanike naasmisega püssi alla? Tähtsaim on see, et just Eesti elanikud oleksid toimetulekumurede kõrvalt motiveeritud oma riigi turvalisusesse panustama – olgu siis kaitseliidus või abipolitseinikuna. Heidutamine saab usutav olla vaid siis, kui riigijuhtide poliitilise retoorikaga astuvad sama sammu nii kogu rahvas kui ka meie piiritagused liitlased. 

Jaga artiklit

15 kommentaari

K
keda on heidutatud  /   11:19, 9. veebr 2016
Kui heidutamisest rääkida, siis oravad on eelkõige oma rahvast edukalt heidutanud. Nii edukalt, et paarsada tuhat on põgenenud ja põgeneb veelgi. Valitsus teeb kõik, et omadel halb oleks. Ja nüüd nõuda, et võõrale maale heidutatud tuleks oravate hüvesid kaitsma? Mina sellega küll nõus ei ole. Miks peab riigi poolt põlatu oma elu näljapalga ja orjatöö nimel ohvriks tooma, et mingid kaltsud õitseksid? Ei pea, ei ole nõus. Kui meil toimuksid referendumid nagu demokraatlikes riikides, kui meil saaks rahvas valida ja otsustada nagu demokraatlikes riikides, siis jah, see oleks minu kohus. Aga meil ei ole demokraatlik riik, meil ei arvestata rahva arvamusega, seega pole põlatutel ja rõhututel mingeid kohustusi tulla teisest riigist oma elu hinnaga oma piinajatele piiramatut võimu tagama. Oravatel on ju elu nautivad lapsed, lapselapsed, õukond, tegutsegu. Teise riigis elav inimese kohus on seista teda hästi kohtleva asukohamaa eest. Aga, kellel on stocholmi sündroom, see võib oravate hüvede eest ka seista, miks mitte.
K
kes tahab surra  /   06:58, 6. veebr 2016
valitseva kliki võimu ja raha nimel,orjal on kaotada ainult ahelad.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 614 4068
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis