Vaatasin saadet „Vabariigi kodanikud" Kaur Kenderi „Untitled 12“ teemal. On äärmiselt huvitav jälgida seda, mis toimub. Sõnavabaduse kaitsjad ja laste kaitsjad on sattunud retooriliselt vastaspooltele. Lapsevanemana olen mures. 

Kokkutraageldatud kirjandusteos

Teiseks arutatakse kirglikult selle üle, kuidas võiks mõjuda üks teos, mille algusest lõpuni läbi lugemist on ainult üksikud avalikult omaks võtnud. Ometi argumenteeritakse „Untitled 12“ puhul, kuidas see võib mõjuda; keda millekski ärgitada; kui suurt okserefleksi kelleski tekitada. Kirjandusõppejõuna ei ole ma sellise asjaga nõus. Iga tekst on tervik, mille tähendus ei seisne tema teatud (antud juhul räigete) osade summas, kuitahes palju neid ühetaolisi osasid seal ka poleks.

Nii saatanlikult, kui see ka ei kõla: kui keegi süüdistab Kenderit vägivallatsemises teksti loomise kaudu, siis paradoksaalselt on tema enda tõlgendus Kenderi teosest vägivaldne, kui ta avaldab arvamust teost läbi lugemata.

Nüüd on sobiv koht tunnistada, et minagi olen selle "Untitled 12" läbi lugenud. Tööülesandena. Doktorandina, kes uurib praegusaja kirjandust. Ja kas ma siis avastasin sealt midagi? Avastasin küll. Ühe kiusliku hasardiga kombineeritud kirjutise, millest jooksis punase joonena läbi see, kuidas autor on teksti justkui klotsidena kokku ladunud.

Hämmastav, et saates oli just ajakirjanik Rain Kooli see, kes seda märkas, ja mitte mõni stuudios olnud kirjanduskriitikutest. Aga ometi pole ka Rain Kooli teost läbi lugenud. Edasi lugedes oleks ta võib-olla midagi veel märganud. Asi on selles, et see kuhjamisefekt toob ühel hetkel kaasa selle, et jälkus ja šokk kaotavad oma mõju – sõnadel polegi enam justkui tähendust. Ja kui on inimesi, kes taolist teost naudivad (neile viidati saates päris tihti), siis kas on võimalik, et nende jaoks selle tuimuse tekkides kaob ära nauditav tähendus, nii nagu normaalse inimese jaoks kaob ära ärritav tähendus? Nii et kas see, mis teeb pornost porno, jääb ikkagi teksti alles või mitte? See küsimus jääb õhku. 

Igal juhul on Kenderi "Untitled 12" äratuntavalt kirjandusteos just tänu sellele, et peale poeetiliste võtete (nt kõne-, kõla- ja lausekujundid) abil tekitatud tuimuse-efekti on selles ka läbivalt ja üsna tugevasti tajutav autori sihikindel kavatsus just nimelt kirjandusteos luua.

Maakeeli – kui sa kahtled, kas suvalise kujuga riidetükist on tahetud teha ülikonda või mitte, siis otsi traagelniite. Kenderi teoses on need traagelniidid lausa naermaajavalt läbinähtavad. Selles mõttes olen ma täiesti nõus Mihkel Kunnusega, kes üritas saates selgitada, miks on tegemist tekstiga, millel on "elus autor".

Läbikukkumine või õnnestumine?

Aga ärgu saadagu valesti aru – ma ei taha väita, et kirjandusteoseks olemine tühistab võimaluse, et tegemist on pornograafilise tekstiga. Ma tahan väita, et autori näkkukarjuv soov luua kirjandusteos, teksti ülevoolav ühelaadne konstrueeritus ja kunstlikkus – see tühistab tekstis lõpuks võimaluse tekitada ükskõik mis emotsiooni, olgu selleks erutus või vastikustunne. Ja ühtlasi kaob ka võimalus olla hea kirjandusteos. Ei kõneta lugejat, vaid sõidab Kenderile omaselt talle vastu hambaid. Ei haara kaasa. Aga ometi tahtis autor kuhugi selle teosega välja jõuda, midagi öelda. Ei tahtnud öelda midagi lasteporno propageerimiseks ega tahtnud pervole naudingut pakkuda. Aga teksti pooleli jätnud lugejale keevitas autor just sellise tõlgendusvõimaluse sarvkestale. Ja ära sealt seda võtta on nüüd juba väga raske. Õnnetu lugu, kas pole?

Seega, Kender saeb oma poeetilise võttestikuga sedasama oksa, millel ta autorina istub. Ta tahab näidata, kuidas seksuaalselt väärastunud inimene jõuab järjest intensiivsemate naudingute otsingul täieliku tundetuseni, aga tekitab lõpuks lugejas samasuguse tundetuse teose kirjandusliku toimivuse suhtes. Edastades väärastunud inimese psühholoogilist profiili, proovib väljamõeldud tekst ennast psühhopaatlikuks kurjuseks maskeerida. Tehes seda lärmates, lokku lüües, ühe korraliku psühhopaadi kombel silmamunasid pööritades ja kurguhäälega lõrisedes. Aga kui see toimub lehekülgede kaupa ühte ja sedasama pedaali tallates, siis on lõpptulemus lihtne: ei toimi, noh. Ei usu lihtsalt enam. Kujutatud tegelaskuju psühholoogine kollaps toimub üheaegselt teksti poeetilise kollapsiga. Nagu tandem-rattal kukuksid mõlemad pedaalipaarid korraga küljest. 

Millena aga teos kindlasti toimib? Sellele juhtis saates tähelepanu Peeter Helme, kes tõi õigesti välja, et Kender on saavutanud soovitud tähelepanu. "Untitled 12" vastuvõtt on muutnud selle teose Kenderile vahendiks. Instrumendiks eelkõige autori, mitte lugeja käes – sest nagu enamik sõnavõtjaid väidab, pole nad seda läbi lugenudki.

Seega, Kenderiga juhtus see jälle. Ta lõi teose, kaotas lugeja, ja muutis oma isiku suureks märgiks masside silmis. Läbikukkumine või õnnestumine? Otsustagem igaüks ise. Ja mis kõige lihtsam – lugema ei pea selle otsuse tegemiseks ju mitte midagi.

Jaga artiklit

4 kommentaari

W
W.  /   11:23, 5. veebr 2016
Nii see mõeldud ju ongi, nagu malemängus. Ainuke vahe, et kaotab kolmas osapool, kes ei mängi.
A
aga Kender võitis  /   13:14, 4. veebr 2016
ta sai oma kuulsuse ropu raamatu läbi. ja see elab veel kaua. kahjuks

Päevatoimetaja

Helen Pentsa
Telefon
helen.pentsa@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis