Kaur Kender (Alar Truu)

Vaatasin "Vabariigi kodanikke" Kenderi "Untitled 12" teemal. Äärmiselt huvitav on jälgida seda, mis toimub. Sõnavabaduse kaitsjad ja laste kaitsjad on sattunud retooriliselt (s.t mitte reaalselt) vastaspooltele. Lapsevanemana olen mures. 

Teiseks arutatakse kirglikult selle üle, kuidas võiks mõjuda üks tekst, mille algusest lõpuni läbi lugemist pole minu teada mitte keegi avalikult omaks võtnud.

Ometi argumenteeritakse, kuidas see võib mõjuda; keda millekski ärgitada; kui suurt okserefleksi kelleski tekitada. Kirjandusõppejõuna ei ole ma sellise asjaga nõus. Iga tekst on tervik, mille tähendus ei seisne tema osade summas, kuitahes palju neid ühetaolisi osasid seal ka poleks.

Nii saatanlikult kui see ka ei kõla, kui Kenderit süüdistab keegi vägivallatsemises teksti loomise kaudu, siis paradoksaalselt on tema enda tõlgendus Kenderi teosele vägivaldne, kui ta avaldab arvamust teost läbi lugemata.

Ühtlasi on vist õige hetk üles tunnistada, et olen selle "Untitled 12" läbi lugenud. Doktorandina, kes uurib praegusaja kirjandust. Kas ma siis avastasin sealt midagi? Avastasin küll. Ühe kiusliku hasardiga kombineeritud kirjutise, millest jooksis punase joonena läbi see, kuidas autor on teksti justkui klotsidena kokku ladunud.

Hämmastav, et tänases saates oli just ajakirjanik Rain Kooli see, kes seda märkas, ja mitte mõni saates olnud kirjanduskriitikutest. Aga ometi pole ka Rain Kooli teost läbi lugenud. Asi selles, et see kuhjamisefekt toob ühel hetkel kaasa selle, et jälkus ja šokk kaotavad oma mõju - sõnadel polnudki enam justkui tähendust.

Ja kui on inimesi, kes taolist teost naudivad (neile viidati saates päris tihti), siis kas on võimalik, et nende jaoks jääb monotoonse tuimuse tekkides see nauditav tähendus alles? Kas see, mis teeb pornost porno, jääb ikkagi teksti alles? 

Mis ma siis öelda tahan? Tahan öelda, et Kenderi "Untitled 12" on äratuntavalt kirjandusteos just seetõttu, et lisaks sellele, et teosel on toimiv poeetiline võttestik (tuimuse efekti saavutamine), on temas ka läbivalt väga tugevasti tajutav autori kavatsus luua kirjandusteost.

Maakeeli - kui sa kahtled, kas amorfse kujuga riidetükist on tahetud teha ülikonda või mitte, siis otsi traagelniite. Kenderi teoses on need traagelniidid lausa naermaajavalt läbinähtavad. Selles mõttes olen ma täiesti nõus Mihkel Kunnusega, kes üritas saates selgitada, miks on tegemist tekstiga, millel on "elus autor".

Aga ärgu saadagu valesti aru - ma ei taha väita, et kirjandusteoseks olemine tühistab võimaluse, et tegemist on pornograafilise tekstiga. Ma tahan väita, et autori näkkukarjuv soov luua teost, see ülevoolav monotoonne konstrueeritus ja kunstlikkus, tühistab tekstis lõpuks võimaluse tekitada ükskõik mis emotsiooni (olgu selleks erutus või vastikustunne), ja tühistades lõpuks ka võimaluse olla hea kirjandusteos.

Seega saeb Kender oma poeetilise võttestikuga sedasama oksa, millel ta autorina istub. Ta tahab näidata, kuidas seksuaalselt väärastunud inimene jõuab järjest intensiivsemate naudingute otsingul täieliku tundetuseni, ja tekitab lõpuks lugejas samasuguse tunde loetava teose kirjandusliku toimivuse suhtes.

Millena aga teos kindlasti toimib? Sellele juhtis saates tähelepanu Peeter Helme, kes tõi õigesti välja, et Kender on saavutanud oma tähelepanu. "Untitled 12" retseptsioon on muutnud selle teose Kenderi jaoks vahendiks. Instrumendiks eelkõige autori, mitte lugeja käes (sest nagu kõik väidavad, pole keegi seda läbigi lugenud).

Lõppjäreldus - Kender tegi seda jälle. Lõi teksti, kaotas lugeja, ja muutis oma isiku märgiks masside silmis. Läbikukkumine või õnnestumine? Otsustagem igaüks ise. Ja mis kõige lihtsam - lugema ei pea me selle otsuse tegemiseks mitte midagi.

Jaga artiklit

18 kommentaari

K
klaarika sepp  /   20:03, 5. veebr 2016
Tundub kuidagi vastuoluline jutt:"õigehetk üles tunnistada"
, et on lugenud seda raamatut ja justkui vabandusena lisatud, et doktorant, kes uurib erinevat liiki kirjandust. Millist vabandust siis tavakodanikud kasutama peaksid? Ja nagu aru saada, võib see raamat tekitada ainult kahetisi tundeid: rahuldust saada ja südamepööritust või on veel variante? Millised need siis oleksid? Oletame, et see üllitis ilmub mingil üllataval kombel müügile, siis millise kirjandusžanri alla ta liigitub? Kui inimesed häbenevad tunnistada, et nad on seda lugenud, siis millisel moel peaks välja nägema selle raamatu ostmine? Kas peaks ennast ära maskeerima poodi minnes, et tuttavad mind ära ei tunneks, kuna mul on kaks võimalikku soovi:saada rahuldust või sisikonda kergemaks? Kas oli väike eksitus kirjatekstis:"autoril oli näkkukarjuv vajadus sellist teost luua"? Õigem oleks:autoril oli näkku kirjutatud karjuv vajadus...."
M
mmm  /   09:45, 4. veebr 2016
Lugesin ka selle teksti läbi, just sellepärast et omada õigust seda kommenteerida - Puhas ja rõve porno. Vahet pole mis taotlustega. See väärib trelle

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 51993733
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis