Mina ei tea, kas õigus on Elmar Vaheril või Ilona Laidol. Elu on tavaliselt mitmetahuline ja paljude varjunditega ja seda ei saa selgeks arutada ühe auditi või töövaidluskomisjoniga, mis mõlemad juhinduvad rangelt dokumentides kirjapandust ja menetluses tuvastatust. Küll aga näib, et peaministri uusaastakõnes lubatud Eesti riigi paremaks tuunimisel on veel palju teha. Olukorras, kus avaliku arvamuse kujundamine läheb elektroonilisse keskkonda, saavad kannatada nii asjaosalised kui ka usaldus riigivõimu toimimise vastu.

Eetikanõukogule kaalu juurde

Tegelikult on Eesti riigis täiesti toiminud mehhanismid, mis aitaksid olemasolevat olukorda lahendada nii, et usaldus riigivõimu vastu säiliks ja kasvaks. Esiteks loodi 2011. aastal pärast pikki ponnistusi ametnikueetika nõukogu, mis võiks selliseid asju arutada. Aga ega vist keegi peale asjaosaliste ja väheste muude huviliste selle organi töö vastu huvi ei tunne. Juhindudes poliitikute soovitustest, pole nad oma profiili kuidagi tõsta üritanud ja ühiskonnas vastuolulisi reaktsioone tekitanud probleeme menetlenud, kui Toomas Mattsoni sotsiaalmeedia sõnavõttude kohasuse kaasus välja arvata.

Võib ju väita, et politseiteenistus ei olegi osa avalikust teenistusest, sest seda reguleerib politsei- ja piirivalveseadus, mille üks peatükk kandis varem nime politseiteenistuse seadus. Aga üldised asjaajamise korra alused on ühtsed kogu riigis ja riigivõimu käitumine peaks samuti olema ühtsetel alustel, isegi kui nende sotsiaalsed garantiid on erinevad.

Kinnise karjäärisüsteemiga organisatsioonid nagu politsei ei soovi tavaliselt, et majasisest musta pesu väljaspool pestaks. Kuigi see pole alati õigustatud, võib sellest ju aru saada. Mõnel juhul on see lausa vajalik, kui arutluse all olevast küsimusest arusaamiseks tuleb kasutada piiratud ligipääsuga informatsiooni, mida avalikkusega jagada ei saa.

Sellisteks juhtudeks loodi 2001. aastal politseireformi käigus politsei nõukoda, mille siseminister Kalle Laanet hiljem siseturvalisuse nõukojaks ümber nimetas. See praeguseks ajaloo prügikasti unustatud nõukogu koosnes eelnevatest siseministritest ja väljaspool turvalisuse valdkonda toimetavatest avalikkusele tuntud inimestest, kes arutasid avalikkust tugevalt raputanud protsesse, nagu näiteks politsei toimetamist Lihulas 2004. aastal või politsei- ja piirivalveameti ühendamise kava. Nõukoja liikmed said oma aruteludeks nii piiratud juurdepääsu templiga informatsiooni kui ka võimaluse vahetult asjaosalistega suheda ning kuulda nende seisukohti. Koosolekud lõppesid ühise arvamuse kujundamisega, mida siis meedia vahendusel avalikkusele tutvustati.

Usalduskrediiti tootev süsteem

Selline lähenemine aitas kaasa paljude skandaalide ärahoidmisele ja teiste juba avalikkuse ette jõudnud asjadest avalikkusele parema pildi loomisele. Tegelikus elus on ju tihti nii, et enne avalikkuse poole pöördumist otsitakse oma väidetele kinnitust autoriteetsetelt asjatundjatelt, näiteks parajasti opositsioonis olevalt endiselt siseministrilt või tuntud advokaadilt, ettevõtjalt või MTÜ juhilt. Selle asemel, et kohe vastanduda ametisolevale ministrile talle riigikogu kõnepuldist küsimuste lajatamisega, loksusid asjad ise paika ja politsei maine jäi määrimata.

Selle kümnendi alguses leiti vist siseministeeriumi süsteemis, et endistele ja pehmodele pole vaja aega kulutada või Brüsselis käimise vahelt polnud enam aega nõukojaga suhelda ja nii on edasine elu toiminud selleta. Täna on käes olukord, kus nii politseiameti peadirektor kui ka siseminister on jäänud tule alla küsimuses, mille oleks ilmselt võinud selgeks vaielda ilma riigijuhtide usalduskrediiti vähendamata. Twitter ja näoraamat on toredad uued suhtlusvahendid, aga ka kõige võimekamad juhid ja nende avalikkussuhete osakonnad ei saa kõiki skandaale ise hallata, neil on sõnumiteks vaja laiemat usalduskrediiti tootvat süsteemi ja selle tähtsust ei panda kahjuks enne tähele, kui järjekordne skandaal on puhkenud.

Jaga artiklit

4 kommentaari

A
Ats  /   13:07, 4. veebr 2016
hr. A.Talvik on õige mees, õigel ajal, õiges kohas. Jõudu, kannatust, jätka samas vaimus. Olen kindlasti Teie toetaja valimistel.
P
pontius  /   11:34, 3. veebr 2016
meil polegi politseid, meil on maanteeröövlid, kes hiilivad põõsastes !

Päevatoimetaja

Helen Pentsa
Telefon
helen.pentsa@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis