(STANISLAV MOSHKOV)

Kelly Sildaru kuldmedal talvistel X-mängudel oli ja on tohutu rõõmu allikas. Võit kinnistas veendumust, et praegu 13aastane tüdruk on 2018. aasta taliolümpial Eesti ainuke medalilootus.

Avalikkuse tähelepanu ja huvi Sildaru suhtes on juba praegu tohutu ning jätkab paisumist. Paari aasta pärast omandab Eesti spordipubliku teadlikum segment vigursuusatamise nüansid samasuguse põhjalikkusega, nagu oldi Baruto hiilgeaegadel kursis sumo peenhäälestuslike detailidega.

Aga ühe ja vast isegi kõige tähtsama vigursuusatamise omaduse äraõppimine osutub eestlaste jaoks väga keeruliseks, paljude jaoks ilmselt võimatuks. Nimelt ei näinud selle maailma kõige tähtsamal võistlusel, X-mängudel ühtegi sportlast kaotuse tõttu pisaraid valamas või rahvusvahelist vandenõu ja viite aastaaega siunamas. Vigursuusatamine (ja ka lumelauasõit) ei ole sport, mida tehakse vihaga. Katalüsaatoriks on hoopis rõõm võimalusest enda (ja inimvõimete) piire kompida.

Seega tasub end valmis panna, et kui Sildaru kunagi tulevikus mõne tähtsa võistluse kaotab, ei jaga ta Eesti rahva pettumust. See oleks hea, värskendav ning ikka veel sovetlikust „kaotus on rahvuslik häbi“ mentaliteedist kramplikult kinnihoidvat Eesti sporti tervendav.

Jaga artiklit

6 kommentaari

V
vana  /   17:40, 3. veebr 2016
Tahaks ajakirjanikule selgitada, et kui ta jälgib midagi ja see valmistab talle rõõmu või vastupidi, ei meeldi või tunneb häbi, siis eelkõige on see ikkagi konkreetse ajakirjaniku rõõm või häbi ja ei maksa ennast ja oma tundmusi pidada kogu rahva omaks. Veel vähem pidada ennast rahvast paremaks, et näete, mina olen selline, aga rahvas...
S
Sovietlik  /   16:07, 3. veebr 2016
Kindlasti mitte. Harrastussport on tervitatav nähe, aga (tipp)sporti tehti tulemuse peale juba Vana-Roomas. Mõlemad gladiaatorid ei saanud naeratada. Sporti tehakse tulemuse pärast.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis