()

Peagi uhket ümmargust sünnipäeva tähistava Eesti vabariigi ees seisis mõttekoht – kas korraldada võimsad üleriigilised pidustused, millest saaks vahetult osa võimalikult palju inimesi või kulutada peoeelarveks mõeldud 24 miljonit eurot millelegi jäävamale, millest võiksime tulevikuski rõõmu tunda. Mullu valitsuse kinnitatud Eesti vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamise kontseptsioonist ilmneb, et on püütud leida tasakaalu pillerkaare ja kestvate väärtuste vahel.

Uudne üleskutse, et igaüks võiks Eestile kopsakast peoeelarvest hoolimata midagi ka ise sünnipäevaks kinkida, aitaks kaasa kogukonnatunde tekkimisele. Sel moel saaksime küll aru, et iseseisev riik poleks ilma meie kõigi panuseta võimalik, kuid samas on kerge tekkima ka kiuslik küsimus 24 miljoni kulutamise mõttekuse kohta, kui rahvas ise peo kinni maksab. Eraisikud ja ettevõtjad, kes soovivad ürituste korraldamisel oma õla alla panna, vähendavad ja riigi kulusid. Ühtlasi laseb hooandjalik lähenemine näha, millised kingiideed lähevad inimestele enim korda – raha saab annetada sünnipäevaeelarvest rahastatavatele projektidele „Igal lapsel oma pill“, „Eesti 100 tamme“ ja teistelegi. Ning kui pidu juba pidada omafinantseerimise põhimõttel, siis ehk maksavad ka pingviinid oma paraadi kulud esimest korda ise kinni?

Teisalt on vabariigi sünnipäeva tähistamisega ametis olev töörühm öelnud, et tal pole eelarveaukude lappimiseks raha jagada. Paraku tähendab see sedagi, et need, kes iga päev ilma jäävad, ei saa loota ka kingitusele vabariigi sünnipäeva puhul. Kuigi – ehk võiks? Kui paljude Eesti väikesepalgaliste hambad saaks 24 miljoni eest lapitud projektiga “Juubeliks hambad suhu”? Või kui paljudele puuetega inimestega saaks võimaldada tugiteenustega elupaiku?

Üleskutse märgata enda ümber olevat ja osaleda ise elu paramaks muutmisel on ilus.  Kuid veel ilusam oleks, kui kogu sellegi peenhäälestamise kõrval tehtaks vabariigi sünnipäeva puhul ära ka midagi suurt – lahendataks ära mõni painav argimure, olgu see siis valutavad hambad või selliste perekondade aitamine, kelle ainus võimalus on loota „Kodutunde“ abile. Paljude inimeste igapäevast virelemist nähes tundub isegi 43 raamatust koosneva tähtsaimate eluvaldkondade sarja trükkimine või riigile kokku 8 miljonit maksma minevate kuue mängufilmi tootmine peona katku ajal.

Jaga artiklit

2 kommentaari

S
süsimust iroonia  /   20:41, 2. veebr 2016
Pole vabariiki, pole aastapäeva.
N
Nevot  /   15:10, 2. veebr 2016
Eesti ei ole juba 10+ aastat vabariik, ega tähista kunagi oma 100 aastat vabariigina olemist!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis