(Tiina Kõrtsini)

Kõike, mida ma spordist viimati olen teada saanud, olen õppinud Peep Pahvilt (keda ma veidi pelgan) ja Priit Pulleritsult, kes on mu kooliveli. Nii et seda, kuidas kuuli heidetakse ja oda tõugatakse, ma umbes tean. Aga tänases spordis toimub miskit murdelist, mis torkab silma sellelegi, kes pole asjasse pühendatud.

Seda, et kohtunikud võivad eksida, teavad kõik, eeskätt advokaadid. Nõukogude ajal oli isegi vastav väljend olemas, mida jalgpallitribüünilt hõisata võis – „sudjanamõõlo…“ – just kokkukirjutatult. Ühesõnaga: kohtunik – seebiks. Polnud alust oletada, et kohtunikul oli teatud spordialadel võimalus mängu lausa saatuslikult mõjutada.

Korruptsioon spordis

Tartu Kalevi ajal (see oli see õige „Kalev“ – Lentsius, Krikun, Tammiste, Salumets, Sokk, Laos, Tomson, Lipso jne – selliseid mehi enam ei tehta) kasutasime poisikestena EPA võimlas mänge vaadates väljendit „kohtunik vilistas mängu ära“. S.t et kontaktses ja kiires mängus oli vea vilistamine ja vilistamata jätmine sageli üsna vaieldav toiming ning eksisteeris võimalus soosida ühte või teist mängivat meeskonda.

Aga seda võis juhtuda mujalgi. Mäletate Jaak Uudmäe esimest lauset pärast seda hüpet, millega ta võitis 1980. a Moskva olümpiamängude kulla – arvasin, et nüüd mõõdavad ära! S.t kohtunikud mõõdavad Eesti sportlase kahjuks meelega valesti. Küsimus pole selles, kas mõõdeti või ei (ei mõõdetud!), vaid selles, et seda loeti nii loomulikuks võimaluseks, et sellekohane märkus libises üle huulte. Ja lõigati õhtuses „Päevakajas“ lindist välja.

Spordialase kahemõttelisuse viimase piiri peal olev juhtum on jalgpall, kus 11 meetri karistuslöögi määramine on enamasti üsna suvaline, samas kui karistuslöögi enese kaalukus matši tulemuse suhtes on mõttetult suur. Kusjuures see löök pole kuidagi seotud jalgpalli kui mänguga, mis rajaneb meeskonnatööl.

Penalti löömine on duell nagu tennis, mitte aga meeskondlik tegevus nagu võrkpall. Ja need on kaks erinevat spordiala. Ja selle, kumba mängida, otsustab kohtunik, kes puhtinimlikult langetab otsuse kompleksselt: olenevalt sellest, kes mängib; milline on seis tribüünidel, kes on küljekohtunik, milline oli kohtuniku viimatine atesteerimine jne. Lõpuks muidugi ka see, kas mängus tehti viga või ei. Aga selline see mäng on ja selles on tema võlu. Inimlikkus.

Ent uus trend – kokkuleppemängud – on kapitaalselt hullem asi. Siin on tegemist korrumpeerunud võistlejatega, kes sportlase nime ei vääri. Sulitseva kohtuniku puhul teame ometi, et sportlased platsil pingutavad, teevad oma parima ja see pingutus on väärt austust igal juhul, olgu kohtunik milline tahes. Kokkuleppemängudes aga just seda pingutust ei ole. On etendus. USA profimaadlus on samuti etendus, aga see on ka niimoodi välja kuulutatud ja pettust siin pole: inimesel on valik, kas vaadata Hulk Hoganit või kuulata Eduard Tubinat.  Ent varjatud lavastuslikkus tuleb sisse spordialadel, kus peaks toimuma tegelik võistlus ja see on tegelikult ränk pettus või kuritegu. Pealegi: spordiväline petis, kes ihkab musta raha ja lepib vastasega kokku, kui paljuga ja millal kaotada, ei saa olla aus sportlikku sooritustki tehes. Selline veepallur keerab vastasel vee all mune ja jalgrattasõidus nügib ta kaassõitja kraavi.

5000 meetrit paljajalu

Kui saime hiljuti teada rahvusvahelise dopinguagentuuri soovist üle vaadata meie Kiku võistluse puhtus 10 aastat tagasi, siis sai selgeks seegi, et isegi dopinguvastane tegevus baseerub küsitaval moraalil, millega kolmandasordilised teadlased oma kihusid rahuldavad. Jääb oodata analüüside tulemusi Muinas-Kreeka võistlejatelt… aastatel eKr.

Dopinguvastasuse algne idee – kaitsta sportlaste tervist – on ununenud soovi taha “ära-teha“. Mingitel segastel põhjustel keelatud ainete kasutamist tuleb võistluste aegu muidugi kontrollida, et kõigil sportlastel oleks võrdselt halb võistelda, et säiliks võistlusmoment. Tervis ei puutu asjasse: tippsportlased lõpetavad suuremal või vähemal määral räsitud tervisega niikuinii. Aga see ei anna „dopingurüütlitele“ õigust karistada ja piinata kahtlustega igat olümpiamedali võitjat kuni surmatunnini.

Oleme rahvas, kelle kultuuriloos tähendab sportlaseksolek aumehelikkust. Ja ma aiman, kui vastik on meie traditsioonidega astuda tänase maailma suurspordi väga halvasti lehkavasse olustikku. Jalgpallikorruptsioon oli teada, aga kergejõustik üllatas. Aga ehk ongi meie üks Nokia see, kui suudame endiselt hoida Lurichi ja Kerese aadet ja stiili kõigi vaenutuulte kiuste?

Või ongi ausa spordi tulevikualaks paljajalu 5000 meetri jooks mööda jääd, kus pole mahti milleski kokku leppida (külm on!) ja kus pole kohta ei korrumpeerinud kohtunikel ega dopingukokkadel?  

Jaga artiklit

12 kommentaari

O
Odamees  /   23:38, 1. veebr 2016
Väga korrektne on viide meie parimatele spordikommentaatoritele, kes mitte ainult ei kommenteeri, vaid kasvatavad spordipublikut. Ainult nii saab õigustada spordi kuulumist kultuuriministeeriumui alluvusse. Aga mitte kokkleplelus-tsirkusega, mis võib teoreetiliselt ka meile levida.
E
Eks see kõik ole tegelikult lollllakate poliitikute töö ja katastrofaalne juhtimine  /   18:15, 1. veebr 2016
Teaduse asemel on mula

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis