Ma ei tea, kas sel ajal, kui meil oma riiki ei olnud, üldse oli vihaseid inimesi. Või oli siis viha kapis nagu homodki, ja nüüd otsib see väljapääsu? Just nüüd, kui kõht on vorsti ja banaani täis söödud ning on selge, et osa inimesi saabki endale vaid banaane, ja mitte dividende, maksusoodustusi ja puhkusereise lubada, on inimestel korraga tekkinud eriti suured tunded. Ohtlikult suured tunded.

On tekkinud nagu paisu tagant valla pääsenud vihalaviin, mida igal võimalusel väljendatakse. Vaenatakse müüjannat Maximas, kes üritab üksikemana hakkama saada, teisest rahvusest inimest, rikkaid ja alatuid. Alati on keegi, keda vihata. Või on see marksismi ja sotsialismi aegadel hästi sisse kasvatatud klassiviha, mida nüüd kodanluse ja kröösuste vastu on ohtlikult palju saanud?

Viha selja tagant

Vihaste inimeste tihedus tundub ohtlikult suur ning nad on ohtlikult lähedal. Et mitte öelda selja taga.

Ükspäev tuli mulle juurde tädike meie trepikojast ja ütles pilkliku muigega: „Noh, Tiina, lugesin ajalehest, et sa kirjutasid seal midagi – muud enam näha polegi, et sina ja sina, aga miks keegi minu käest ei tule küsima? Mul on ka oma arvamus!" Kehitasin õlgu, ega ma tõesti ei tea, miks keegi just selle tädikese käest küsinud ei ole.

"Oled sa vahel oma lugude kommentaare lugenud?" küsis tädike kavalalt naeratades. Muidugi, lõin mõttes endale käega otsaette. Kuidas ma küll olin ära unustanud, et inimesed, kes pealtnäha tunduvad viisakad, kenad ja tsiviliseeritud, muutuvad netti sattudes metsikuteks loomadeks. Muidu pühivad trepikojas jalgu ja ütlevad isegi tere.

„Ma ei loe kommentaare. Ma arvan, et osa neist inimestest vajab meditsiinilist abi, ning teiste IP aadressi vastu võiks politsei huvi tunda," arvasin mina.

„Loe. Siis alles näed, mis rahvas sinust tegelikult arvab," soovitas naiskodanik, lahkudes pead kuklasse visates.

Kirun ennast ja oma edevust, et olen avaliku kirjatöö ette võtnud. Mina olen ju nähtaval ja rambivalguses, aga tädike oma kommentaaridega võib mind iga kell pimedusest sõelapõhjaks tulistada. Nähtamatuna.

Nüüd vaatan õhtuti segaste tunnetega tädikese aknaid ja mõtlen sealt arvutikuvari sinist kuma vaadates: „Näed, netikommentaator kirjutab. Rahvas arvab. Arvab ka minust." Nagu kunagi kirjutati lasteraamatutes Iljitši lambikesest, mille valguses Lenin töötab ja meile kõigile mõtleb. Kui palju erineb see KGBst või Stasist, kes kõiki kõigi peale koputama paneb?

Nüüd veeretan iga sõna enne kirjapanekut nagu kuuma kartulit ja mõtlen, et keda ma seekord võiks sellega niimoodi välja vihastada, et mulle tuleb meilile roppu turmtuld. Aga ükskõik millest kirjutada, vihastatakse nagunii. Selles võib kindel olla. Viha on juba nii palju, et enam ei tea, millisest liblikatiivalöögist võib vallanduda laviin.

Näiteks lapsevanemate meililistis, kus nädalate kaupa mitte milleski kokku leppida ei suudeta, ehkki teema on nii lihtne nagu kingitus õpetajatele. Kas see on oskamatus teisi kuulata ja oma seisukohti neutraalselt esitada? Äkki peaks seda koolis õpetama? Või sallivust? Oskust oma arvamust esitada ilma isiklikuks minemata? Et inimesed nagu teokarbid ei sulguks. Harva tahetakse päriselt vaielda või omi argumente esitada, pigem sõimatakse, ropendatakse, neetakse, lubatakse maha lüüa. Sellepärast, et ma arvan midagi? Sellepärast, et ma arvan teisiti?

Keelekandjate viha

Meenus, kuidas üks kena kolleeg sattus ärajäänud lennureisi tõttu näo ja nimega veebiportaali ning sai selga laviini kommentaare oma suhete eest välismaa meeste, lõdva püksikummi ja ülekaalu tõttu. See ju üldse asjasse ei puutunud.

Helen polnud aga papist kiisu ning nõudis portaali IT-osakonnast välja kommenteerijate aadressid. Mis siis selgus? Anonüümsuse taha olid varjunud tema eksmees ja üks temaga samas kontorinurgas töötav naine, kellest ta ei osanud kahtlustadagi, et neil omavahel mõni kana kitkuda võiks olla. Miks ta vihane on?

„Miks sa minu reisilugu netis kommenteerisid, kasutades sõnu „ vana l*ts"?" küsis ta kolleegilt pigem huvi kui vihaga.

„Ma ei arvanud, et keegi teada saab," suutis see kobiseda ja tormas välja. Nüüd nad enam ei räägi.

Vahel ma mõtlen sellele, et Stalini-aeg suutis luua hirmuõhkkonna, milles teati, et igaüks võib olla pealekaebaja. Vähimagi viltuastumise eest ootab sind surm siin või Siberis. Mitte kedagi pole ju toonaste pealekaebuste eest süüdi mõistetud ja pealekaebamine elab meie reostatud geenides nagu HIV.

Tuttava ajaloolasega vaieldes väitis too, et seda stalinistlikku hirmuõhkkonda kultiveeris totalitaarne ühiskond, tegelikult ei kaevanud keegi kellegi peale. No ma ei tea. Huvitav, kas tädike meie trepikojast läheks tuulte pöördudes mõne jõustruktuuri jutule ja ütleks, et mina olengi esimene, keda peaks süüdi mõistma?

Ehkki ma ei ole siiani aru saanud, milles minu süü seisneb. Et ma olen erinev? Et mul on prillid? Ma olen tema jaoks intelligent? Ma loen raamatuid ja tellin ajalehti? Ma ei joo reedeti ja lärman harva?

Kui nõukaajal vinguti kodus köögilaua taga vaikselt ja omaette, siis nüüd on peale kõhu täissöömist viha aasta-aastalt kasvanud ja muutunud ning arenenud. Totalitaarses ühiskonnas, kus isiksus oli maadligi surutud, tal vist polnudki tundeid. Või nende väljendamise vormi. Tunded oli privaatsfääri teema, mitte mingi avalik värk.

Šveitserile, taksojuhile, arstile, õpetajale, ülemusele, juuksurile, kellele tahes ei julgenud keegi vastu hakata. Lömitati. Alandati ennast ja teisi. Roomati, šokolaadikarp käes, ühest uksest sisse ja teisest välja, et vajalik allkiri saada. Arst võis vihastada ja ravita jätta, õpetaja rikkuda ankeedi ja saata lollidekooli. Juuksur ei lasknud sind kunagi tooli istuma või valas valgendit pähe.

Inimestel on maadligi surumisest ja lömitamisest siiani trauma, millest ei suudeta üle saada. Ei osata. Ühiskond tervikuna on aastakümnete tagusest vaesusest, olmelisest kitsikusest, suletusest ja vaimsest surutisest traumeeritud ega oska end ning oma vasttärganud tundeid väljendada. Kas kõige lahenduseks on viha?

Ma naudin vabas Eestis kasvanud noortega suhtlemist. Neil on teistsugune kehahoiak. Nad ei tunne, et nad on midagi valesti teinud. Nad hingavad täiel rinnal ja julgevad olla. Minna, tulla, rääkida, sallida. Nad ei ole kängitsetud rasside, riigipiiride, sugude, rahvuste ja muu sellise poolt, mis ei ole 21. sajandi teema. Viha ei ole nende teema.

Mulle meeldivad ka vanad inimesed. Eestiaegsed inimesed. Nad on väärikad ja vabad. Nad ei alandu lömitama, peitma, vassima, valetama ega varastama, mis olid sovetiajal ellujäämise garantii.

Häbitunne ajab vihale

Aga ma tean, mis mind vihaseks teeb. See, kui poliitikud ja näitlejad lähevad kõnetooli ja hakkavad Eesti rahva pärast häbi tundma. Ikka pisar silmanurgas ja põlved Euroopa suunda nõtkumas ning silmad sihtimas, et milline kaamera parasjagu võtab.

Kas meil on veel mõni valuleva sotsiaalse närviga kodanik, kes pole avalikult häbi tundnud? Võiks Tallinna raekoja juurde ehitada selle häbiraua juurde samba, kus võiksid käia kõik need, kes tunnevad häbi.

Loen lehest, kuidas poliitikud ja kolumnistid nimetavad mind läbiseedimata poolharitlaseks ja tekib tunne, et olen maailma „nõmedaima rahva nõmedaim liige, kes saab kogu aeg vastu päid ja jalgu, sind koheldakse nagu kutsikat, kes on tuppa loigu teinud ja kelle nina nüüd eurooplased – k.a mõrtsukad – selle loigu sisse suruvad," nagu kirjutas Alo Lõhmus oma Facebooki seinal. Siis ma tunnen, kuidas viha kasvab.

Ma saan palgatöölisena hakkama. Ma ei kadesta neid, kes on endale maja ehitanud ja riigi kulul liisitud maasturitesse vaheldumisi diislit ja bensiini tangivad, aga ma ei taha olla harimatu mats, kes millestki aru ei saa ja on kõigest kõrvale jäetud.

Äkki ma ei erinegi meie maja tädikesest niipalju? Lähen parem raamatupoodi ja ostan tuhandete teiste hüljatutega koos Valdur Mikita "Lindvistika" ja saan kosutust teadmisele, et ma olen ka midagi väärt. Nagu ta ise ütles ühes intervjuus: "Oleme nii palju ajast maha jäänud, et oleme tegelikult juba ajast ees."

Jaga artiklit

10 kommentaari

A
artikkel lausa pulbitses  /   12:31, 31. jaan 2016
kirjutaja vihast oma rahva vastu.
E
Ei imesta!  /   23:21, 30. jaan 2016
Meil ju teatud grupeeringud (Vooglaid, EKRE, kirik, riigikogu), kes oma rahvast üksteise vastu ässitavad! Kõiki erisusi tuleb mitte sallida ja alati peab vaenlase välja mõtlema.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis