„Mitu korda ma pean ühte ja sama meest tapma?" küsis Ivo Schenkenberg „Viimses reliikvias", kui Gabriel talle maa-aluses käigus vastu tuli. „Tervitusi teisest ilmast, sind oodatakse sinna," vastas Gabriel ja saatiski Ivo varsti teele.

Siin loos keegi kedagi teise ilma ei oota ega saada, lihtsalt selle ütluse parafraas tundus pealkirjaks sobiv. Selle loo kangelased on elus ja terved.

Nagu seiklusfilmis

Riigikogu liige Dmitri Dmitrijev kiirustas mereäärses puhkekeskuses peetud Keskerakonna fraktsiooni seminarilt öösel autoga Tallinna poole, aga sõitis kurvis teelt välja. Rõivaks üksnes keha ümber tõmmatud saunalina, võttis ta autost sinna varem valmis pandud viinapudi, jõi sellest ja seejärel kutsus abi. Ekspertiis tuvastas hiljem, et ta oli joonud 1,7 promilli jagu. Erakonnakaaslasele Siret Kotkale ta läheneda ei püüdnud ning teise erakonnakaaslase Martin Repinskiga, kes talle väidetava lähenemise eest enne autoga põgenemist vastu lõugu andis, oli tal vaid väike kahe mehe vaheline arusaamatus. Niisugune on mehe lugu pärast seda, kui ta pärast haiguslehel olemist riigikogusse tööle naasis.

Politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher ostis eelmise aasta 30. septembril asutuse krediitkaardiga 139 eurot maksnud saapad ja 20. oktoobril lennujaamast enne puhkusele sõitu 299eurosed kõrvaklapid. Miks ta need PPA krediitkaardiga ostis? Ta ütles, et need on töövahendid, aga sel hetkel PPA laos talle sobivaid nr 44 saapaid polnud ja nii kalleid kõrvaklappe oli vaja sellepärast, et puhkusele sõites lennukis segamatult tööd teha. Saapad maksis Vaher oma detsembri palgast tagantjärele kinni, sest PPA reeglid niisugust saabaste ostu ei luba. Nüüd teeb ta tööd isiklike saabastega. Kõrvaklapid on nüüd PPA juhtkonna liikmete kasutuses.

Rahvas räägib nagu pajatusi

Need ei ole Eesti meediaruumis uued süžeed. Väga paljud inimesed on politseile kinnitanud, et kohe pärast avarii tegemist hakkasid masenduse või ehmatuse tõttu jooma. Sedasama süžeed kasutas isegi üks minister nüüd küll juba 20 aastat tagasi. Kallitest krediitkaardiostudest on ka kuuldud, väga palju on neid teadmata jäänud ning jääbki teadmata.

Ma ei tunne ei Dmitrijevi ega Vaherit. Kindlasti on nad toredad inimesed ja oma lähedastele armsad. Olen kuulnud, et Elmar Vaher on võimekas juht ja strateeg.

Võimalik, et need lood ei olnud detailides niisugused, nagu avalikkusele on räägitud. See polegi nii tähtis. Jäin hoopis mõtlema selle üle, miks need lood nii suurt vastukaja on leidnud, et nädalaid meedias elavad. Pärast seda tabati enam kui kahepromillises joobes üks taksojuht, kes ütles, et jõi kodus viina ja siis pidi sõitu minema. Ei osanud muud lugu välja mõelda. Selle uudisega tema elu meedias lõppes.

Kaks nimetatud persooni on avaliku elu tegelased, seda küll. Aga küllap kõige rohkem elasid need lood oma elu sellepärast, et on nagu rahvaluulest tuntud lühivorm pajatus, mille sisu varieerub sõltuvalt edasirääkijast ja tema hoiakust. Suured lood müüvad ja sellepärast polegi enam enamikule tähtis, kuidas lood alguse said ja mis tegelikult oli. Kõlama jäi imestus: „No küll ikka elavad!". „No dajoš!" ütlevad venelased.

99 protsenti inimestest ei kihuta ju kunagi autoga, rõivastuseks ainult saunalina, ega hakka seejärel lömmisõidetud autos viina jooma. 99 protsenti inimestest ei osta kunagi ka 300euroseid kõrvaklappe, vaid ikka 10 või 20 korda odavamaid.

Teisel Eestil ei ole krediidiliini

Need on esimese Eesti lood ja häda ongi selles, et ilmselt esimese Eesti tegelased ei taju, millisena need lood teisele Eestile paistavad. Esimene ja teine Eesti oli majandusbuumi ajal sage teema ja siis käsitleti esimese Eestina pigem Tallinna ja Harjumaad, kus palgad (aga ka pangalaenud) kasvasid ülejäänud riigist kiiremini. Tallinnas on tõesti lihtsam tööd leida kui Lõuna- või Ida-Eestis, aga tegelikult elab enamik tallinlasi vägagi teise Eesti elu. Iga teenitud euro on arvel ja krediitkaardikulu tuleb vältimatult tagasi maksta. Iga kuu tuleb nii-öelda rahaga vahe sisse. Esimese Eesti elu elavad need, kes pääsevad ligi hüvedele, mida nad ise pole loonud ja mida nad oma palgast kinni ei pea maksma. Sama valdkond on ju see parlamendiliikmete kuluhüvitiste kasutamine. Aga miks ei või öösel restoranis valijatega kohtuda ja lasta see kinni maksta?

Esimeses Eestis elades on see oht, et mõlemad jalad tõusevad maast lahti, aga teises Eestis on mõlemad jalad maas. Siis kaob esimese Eesti side publikuga ja publik hakkab kuulma jutte, mis kõlavad nagu pajatused.

Sellepärast teine Eesti tervitabki ja ootab külla.

Jaga artiklit

3 kommentaari

U
Uno  /   00:24, 2. veebr 2016
Minge Reformi rüppe ja oletegi igasugusest süüst vabad. Kõige julgem on olla Reformi tagatoa diktatuuri all. Keskerakonnas on Eestimaa parimad inimesed ja neile otsitakse süüdistusi kunstlikult, lihtsalt mõeldakse välja.
T
tõega näkku  /   10:20, 30. jaan 2016
Tarvis ongi Esimese- ja Teise Eesti suuremat segunemist ,et veelahet rikaste ja vaeste vahel väiksemaks teha.Samal ajal ei maksaks liialt tegeleda Esimese Eesti väikeste pattudega, mis varjutab suured, samuti tulistada puusalt opositsiooni, kelle väidetavad pahateod ei ole võrreldavad kümnete ja sadade miljonite mängus.

Päevatoimetaja

Kristin Aasma
Telefon 614 4068
kristin.aasma@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis