Ökoloogilise mõtteviisi aluseid mõneti tundvale inimesele on tuttav frustratsioon, mis tekib sundusest üha korrata lihtsaid tõdesid, mida otsustajad järjepidevalt kahe silma vahele jätavad. Vahel justkui jõuab midagi kohale, aga paraku mingite kummaliste kildudena. Kui süsteemset mõtlemist ignoreerida ja ökoloogilise majandamise põhimõtteist suvalisi juppe kontekstiväliselt ning moonutatult rakendada, on tulemuseks näiteks palkide rohkearvuline põletamine põlevkivikateldes. Ent pettumus, teadagi, pole edasiviiv jõud, sestap siis korrakem taas ABC üle.

Põlevkiviajast väljumine

Fossiilkütused on taastumatud loodusvarad, mistõttu nende ohjeldamatu kasutamise vältimatu tulemus on varude ammendumine. Lihtne? Ometigi ei soovi paljud seda tõsiasja tunnistada, vaid eelistavad kaevandada justkui homset päeva polekski. Fossiilkütuse põletamise paratamatu tulemus on ühtlasi CO2 sisalduse suurenemine atmosfääris, mis omakorda põhjustab kliimamuutust. See on globaalne probleem, mis teadlastele juba ammu teada ja tasapisi poliitikutegi teadvusse jõudnud – vähemalt sõnades. Seega peaksid kõik andma jõukohase panuse selle lahendamiseks. Seda kinnitasid ühiselt ka maailma tipp-poliitikud hiljutisel Pariisi kliimakonverentsil.

Eesti majandus sõltub suure keskkonnamõjuga põlevkivienergeetikast ja mõtlevale inimesele on ammu selge, et vajame pikaajalist kava põlevkiviajast järk-järguliseks väljumiseks. Seda on keskkonnakaitsjad korduvalt välja öelnud, ent otsustajad pole soovinud või julgenud tegutseda. Vastupidi, viimased riiklikud otsused on nõrgendanud niigi nõrgukest regulatsiooni kaevemahtude teemal. Järk-järgulise väljumisstrateegia puudumine viib paratamatult põlevkivienergeetika äkilisele lõpule, mille iseloomust annab aimu äsjane VKG koondamislaine.

Põlevkivisõltuvusest sujuva vabanemise loomulikuks teeks on energiasääst ja taastuvenergeetika arendamine. Mõlemat tuleb rakendada süsteemse kompleksina, mille vältimatuks osaks on tootmise hajutamine, mis arvestab nii ressurssi kui tarbimist ja keskkonnamõjusid. Tuult tuleb arusaadavalt püüda seal, kus seda on, aga ühtlasi tuleb vältida kahju lindudele, nahkhiirtele, inimestele ja muule loodusele. Biomassist tasub elektrit toota seal, kus on võimalus ära kasutada jääksoojus ja kus seda loodust kahjustamata ning mõistliku transpordikuluga piisavas koguses võtta on.

Aga millist biomassi saab meie tingimustes üldse säästvaks lugeda? Eks ikka sellist, mis kasvab kiiresti ja mida leidub külluses. Puud, mida meie tingimustes julgelt senisest enam põletada võiks, on paju ja lepp. Mitte et neil looduse elurikkuses oma koht puuduks, lihtsalt neid kasvab meil tõesti pea igal pool ja nad kasvavad kiiresti, nii et juurdekasv ületab raiet. Liiati on palju sellist raiet, mida tuleb teha ka muudest huvidest lähtudes, olgu siis kraavide puhastamiseks või pärandkoosluste taastamiseks. Viimane on näide sellisest looduskasutusest, mis aitab elurikkust hoida. Samal põhjusel raiutakse kuigi palju ka teisi puuliike ja nendegi puhul senisest suurem kasutus energeetikas oleks ilmselt mõistlikum lageda taeva all põletamisest.

Palgid katlasse?

Senisest palju enam saab ja tuleb kasutada rohtset biomassi. See kasvab kiiremini mistahes puust ning vajadus seda niita paljudele liikidele elupaigaks olevate pärandkoosluste hooldamiseks ja avatud põllumajandusmaa säilitamiseks on ilmne; praegu luhaveertesse kuhjuvad heinarullid ning kasutamata põllumaadel lihtsalt maha purustatav rohumass tuleks mõistlikult ära kasutada. Kui aastaid tagasi alustasime tööd Lihula katlamaja luhaheinaküttele üleviimiseks, kartsid paljud täitsa mõistlikud inimesed, et jätame nõnda lehmad nälga. Praeguseks on seda väikelinna aastaid heinaga köetud ja ühtegi lehma pole selle tõttu nälga jäänud. Veel enam, Kasari luhas jääb heina ikka veel üle. Paraku ei ole riik seda ressurssi väärtustanud.

Palkide ajamine põlevkivikateldesse eirab eeltoodud lihtsaid kaalutlusi. Vanemate metsade intensiivsem raie seab ohtu elurikkuse ja on kaheldav ka süsinikuringe seisukohalt: kui puitu põletada üle juurdekasvu, on tegu CO2 lisamisega atmosfääri. Et elektrijaamad asuvad Virumaal, võib sealsete metsade senisest suurem raie saada viimaseks piisaks meie lendoravapopulatsiooni kannatuste karikas. Juba täna on Alutaguse metsad lageraielankidest sedavõrd killustatud, et lendoravad elavaid kui üksikutel saartel ega pääse omavahel kohtuma – mis võib viia nende peatsele väljasuremisele.

Tänaseks ei ole ühtegi avalikkusele kättesaadavat sisulist analüüsi, mis võimaldaks hinnata kavandatava põletamise mõjusid. Veel enam, pole ka välja käidud mingit kava, kui palju ja mis viisil raiutud puitu üldse kütta kavatsetakse, kuid üksikud avalikkuse ette jõudnud arvud on üsna hirmuäratavad. Kuni pole olemas konkreetset kava, mõjuhinnangut ja tõhusaid meetmeid elurikkuse kaitseks, ei tohiks küll palgikoormad elektrijaamade poole taas vurama hakata. Jäägu Virumaa metsad edaspidigi nii inimeste elatusallikaks kui lendorava koduks.

Jaga artiklit

16 kommentaari

L
Lòpetage lollused  /   18:58, 29. jaan 2016
Jàtke lendoravad Eestisse alles! Kui kaua need suured hiigelmòtlejad arvavad siin planeedil Maa elada ja mil moel? Tundub, et need metsade katlasse kùtjad ikka arusaamaga, et "peale neid tulgu vòi veeuputus".
R
reede  /   18:52, 29. jaan 2016
Tänases Kuulutajas kirjutab keegi Sutter pikalt sellest hakke kütmise teemast ja toob hulgi igasuguseid hindu võrdluseks Ainult härra pole selgeks saanud mis vahe on tihumeetril ja kuupmeetril metsatõõstuses Meie kõrgharitud saksad pole muidugi õppiniud selliseid mõisteid nagu kütteväärtus soojustegur kasutegur transpordikulu ja muud Rahvast lollitada on nii lihtsam Kas keegi tõesti usub et nüüd ilmuvad kraavipervedele ja võsastikesse saagidega rohelised mehikesed ja okstega võsakoormad hakkavad suunduma Narva veehoidla vett kütma Jääb vaid üle tunda kaasa kergeusklikele ullikestele Eestil on küllalt firmasid hakke kasulikumaks ümbertõõtlemiseks kui Narva veehoidla vee soojendamine

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis