Lõin mullu konverentsidel Kiievis ja Pariisis laineid tõestustega sellest, kuidas Venemaa poliitika on kinni traditsioonides – kord edukalt kasutatud mudelit korratakse kindla peale mujal. Kes kas või filmilindil on näinud Toompea ründamist 15. mail 1990 ja Moldova parlamendi vallutamist 20. jaanuaril 2016, on sellega päri.

Toompea ründamine, mis oli impeeriumi-meelsete esimene selline ettevõtmine Nõukogude ruumis, jäi mäletatavasti pooleli, sest ründajail puudus plaan. Pealegi tõkestasid ootamatult mässajate tee kaks nõukogude kindralimundris, ent eestimeelset kaukaaslasest ENSV ülemnõukogu saadikut, kes käratasid massi paigale ja... sinna peitunud sõjaväelased kuuletusid kindralitele! Võidetud ajast piisas, et sündmuse ohtlikkuse maha maganud Eesti võimu kaitsjad kohale jõudsid joosta.

Vene käsi

Sel korral jäi jõuga võetud-loovutatud Moldova parlament rüüstamata – asi, mis oli teoks saanud 6. aprillil 2009, kui olukord oli teine – 2001–2009 kuulus võim komparteile, ent valimissüsteem (õigemini kurikuulus D'Hondti jagaja!) andis taas võimu neile ja siis hõivatigi parlamendihoone, millele heisati Rumeenia lipp ning pandi vana võimu mööbel põlema. Toonane nooremapoolsete inimeste aktsioon saavutas uute üldvalimiste toimumise juulis ja andis napi ülekaalu Euroopa-meelsele koalitsioonile – see seis on püsinud tänaseni. Paljuski seetõttu, et Kreml pole loobunud mõttest hoida enda alluvuses nii Ukrainat kui ka Moldovat. Siiani asub Moldova territooriumil Venemaa sõjabaas (1000 meest) ja selle ümber loodud nn Transnistria vabariik, mida Kremli propaganda nimetab ametlikult „Venemaa eesliiniks Euroopas" ja seda on lubatud kaitsta kas või õhudessanti korraldades. Kui meenutada vaid värskemat, siis nõudis Moldova president Nicolae Timofti 12. detsembril Aşgabatis uuesti, et Vene pataljonide asemele toodaks Transnistriasse ÜRO rahuvalvajad. „Vastuseks" blokeerisid Balti (Moldova suuruselt teise linna) linnapea Renato Usatõi mehed presidendi administratsiooni nõudmaks Vene vägede säilitamist. Usatõi mehed aga on parlamendiesisel väljakul olnud septembrikuust saati, kui seal organiseeriti midagi kohaliku Maidani sarnast.

Praegu toimuva mõistmiseks veel pisut ajas tagasi. 2009. aasta lõpuks ometi teoks saanud ELi idapartnerlus pidas silmas Ukraina ja Moldova koosliikumist Euroopa suunas, ent kuna Putinile on alati meeldinud geopoliitilised mängud, siis pidasid ka Kremli vastukäigud silmas sünkroniseeritud tegevust.

Mäletate – Ukrainas algas Moskva-meelsete vastupealetung „kõigi tasandite saadikute kogunemisest" Harkivis 22. veebruaril 2014. Täpselt samal päeval toimus Moldovas samasuguse seltskonna kogunemine Comratis. Sellele eelnevalt oli suudetud korraldada ka n-ö valikureferendum – 98% toetas Euraasia liitu ja 97% oli vastu Euroopa Liidule. Lisagem sedagi, et nii Gagauzia piirkond, Transnistria kui ka Harkiv on ühendatavad Novorossija mõistega, mida vahepeal Venemaal kõvasti pruugiti.

Moldova, nagu ka Ukraina rasket Euroopa-suunalist liikumist on mitte-kuhugi-kuulumise-ajal takistanud oligarhid, kes rikastusid suuresti nendele riikidele eraldatud rahvusvahelise abi oma taskutesse toppimisest. Miks kõikvõimalikud nõunikud läänest lasid sel sündida, on osalt „vabandatav" tõigaga, et need riigid viibisid justkui eikellegimaal (Eesti, Läti, Leedu, Poola jne olid Euroopa nimekirjas aastast 1997, Ukraina, Moldova, Gruusia jt aastast 2009, ja madalamal tasemel).

Aga see tähendas samuti võimalusi Kremlile ja seda kasutati maksimaalselt. Nii kuulutas Kreml enne viimaseid Moldova parlamendivalimisi oma koostööpartneriks Igor Dodoni juhitava Moldova sotsialistliku partei (senise Vladimir Voronini juhitud kompartei asemel), Kreml panustas avalikult ka Irina Vlahi valimiseks Gagauzia baskaniks (rahvuspiirkonna juht) ja polnud saladus, et viimastel kuudel viidi-toodi viimase toetajaid bussidega Chisinau keskväljakule osalemaks anti-Maidanil.

Tõuke viimase tekkeks andis mullu mais vallandunud skandaal, kui ilmnes, et kolmest pangast on kadunud miljard dollarit riigi raha (kaheksandik SKPst). Peasuli tuvastati kiirelt – Iisraelis sündinud ärimees Ilan Shor, ent sai ilmseks seegi, et rahast said oma osa paljud poliitikud. Kohe kujunes viimaste, prokuratuuri ja pankade juhtide ringkaitse. Valitsuste kokkupanemised muutusid nüüd tõelisteks trikitamisteks – ärimees Gaburici, kes üritas peaprokuröri ja esipankureid vahetada, pidi näiteks kiirelt tunnistama valediplomi ostmist ja astus tagasi. Mitu kandidaati, kes seadsid eeltingimuseks vabad käed ainult prokuröri vahetamiseks, jäid peaministri kohast ilma.

Toimuvale panid krooni juunis toimunud kohalikud valimised, kus Shor, Usatõi jt. „kangelased" valiti tagasi linnapeadeks. Tänu Shori valikulistele tunnistustele arreteeriti oktoobris Vladimir Filat, kes peaministrina 2009–13 viis Moldovat Euroopa suunas. Just tema olla saanud veerandi kõnealusest rahast.

Rohelised mehikesed

Filati kõrvaldamine suurendas Moskva-meelsete tegelaste agressiivsust ja detsembrist alates on väljak nõudnud Moldova kõige rikkama mehe Vladimir Plahotniuci nimetamist peaministriks. Parlamendis suudeti talle isegi „enamus" kombineerida, ent siis tuli kõigile meelde, et parlament on teda korra juba ka umbusaldanud (2012. a). Sestap on uus peaminister Pavel Filip küll mees samast parteist, ent piisavalt Euroopa-meelne, sest Washington ja Brüssel on teda aktseptinud.

Teleekraanilt nähtud parlamendihoone „vallutamine" meenutas kangesti tunamullu Ida-Ukraina administratiivhoonete ülevõtmisel nähtut – tursked mehed teavad, mida ja millises järjekorras teha. Politsei nullimine käis kui käkitegu. Elik – paljudes ründajates võis aimata roheliste mehikeste uut versiooni. Põhimassi väljakul olijaist moodustavad suvel tekkinud uue liikumise „Väärikus ja õiglus" mehed-naised, kes nõuavad kõigi oligarhide kukutamist ja jätsid seega Euroopa Liidu lipud koju.

Pole saladus, et just praegu on suur osa Venemaal tööl käivatest moldovalastest kodus puhkusel, on jõude ehk siis neil pole probleemi raha eest pool päeva või päev anti-Maidani mängida.

On ilmne, et Moskva üritab säilitada maksimaalselt mõju Moldova üle ja tuleb loota, et selle Euroopa-meelne ladvik ei kaota närvi puhkenud suurmängus, mida kaotada ei tohi.

22. jaanuaril arutas Venemaa julgeolekunõukogu Putini osalusel ainult ühte riiki – detailselt Moldova siseolukorda.

Jaga artiklit

12 kommentaari

S
seltsimees  /   16:18, 27. jaan 2016
niimoodi me võtsime 17-dal talvepalee ära
M
maakas  /   15:34, 27. jaan 2016
Uskumatu, kas see on see samune, kes kunagi siin usinasti seletas Ladina Ameeriaka kommunistlike revolutsioonide lugu. No pidi ikka ustav tolleaegsele vene valitsusele olema?

Päevatoimetaja

Helen Pentsa
Telefon
helen.pentsa@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis