(JENS KALAENE)

Kas teate, mis riik on praegu Euroopa Liidu eesistuja? Kuigi Euroopa kultuuripealinna staatus 2011. aastal tundus Tallinnale maailmaajalooline sündmus, ei oska enamik meist praegu nimetada tänavuse aasta kultuuripealinna. (Teadmiseks neile, kes retoorilisele küsimusele konkreetset vastust ootavad: Euroopa Liidu eesistuja on Holland ja kultuuripealinn Donostia (tuntud ka kui San Sebastian).

Ometi peab valitsus ELi eesistumist kogu oma ametiaja põhiülesandeks. "Kordan üle, et üks selle valitsuse põhiülesandeid on edukas Eesti eesistumine 2018. aasta esimesel poolel," on öelnud peaminister Taavi Rõivas. Kindlasti pakub eesistumine huvitavat ja kasulikku kogemust neile sadadele Eesti ametnikele, kes hakkavad 74 miljoni euro eest korraldama 2000 ametlikku kohtumist. Põhjust rõõmustada on ka majutus- ja toitlustusasutustel, kes saavad isukat eesistumist korraldades lappida Vene turistidest jäänud auku.

Kuid kas Eesti inimestel on mõtet rõõmustada eesistumise tulemusel Eestile alles jäävate sadade euroopalike bürokraatide üle ajal, kui valitsus nõuab kokkuhoidu isegi haiglate personali arvelt? Seda enam, et kindlat ideed, mida Eesti soovib koos Euroopaga arutada ja ellu viia, pole siiani leitud, läbi mõeldud ega arendatud. Ilma suure ideeta võib aga aastast 2018 saada meile luhtunud võimalus.

Eesistumise tegevuskava ei tohiks välja näha nagu Brežnevi ettekanne NLKP 26. kongressil. Projektile heidab ideepuudust ette isegi Siim Kallas peaministrierakonnast. Ja Euroopa Komisjoni pikaaegse asepresidendina Kallas küllap teab, millest räägib.

Kallas on välja pakkunud idee kaotada kogu Euroopa Liidus ettevõtte tulumaks. Küllap ajaks see asjaomased ringkonnad Euroopas kihama, nõuaks mõttetööd, diplomaatilisi oskusi ja läbirääkimisvõimet, visiooni, soovi mõelda kastist väljapoole. Küllap saame gruppide toitlustamise, majutamise ja neile lauluväljaku ning kultuurikilomeetri näitamisega suurepäraselt hakkama. Ent kui säärast hakkamasaamist pidadagi Eesti riigi ees seisvaks väljakutseks, on latt küll väga madalale seatud. Jäägu teistele alandlik jaatus: tahta võimatut on meie saatus, kirjutas kord Betty Alver. Samasugune teelahe seisab Eesti ees praegugi: kas olla ohutu sülekoer või Euroopa  uue näo aktiivne kujundaja

Jaga artiklit

8 kommentaari

T
tume tulevik  /   15:00, 26. jaan 2016
Kõige parem on ikka Kallast mitte kuulata. See mees võib Eestile suured hädad kaela tuua. Ega me sellest raudteest veel pääsenud pole. Millegipärast tundub samasugune tühikargaja olevat ka tema otsene järeltulija.
P
Poliitikutel  /   09:21, 26. jaan 2016
Tootlikust ei ole, istutakse oma parteidega maksumaksja rahakoti otsas.

Päevatoimetaja

Piret Pappel
Telefon 51993733
piret.pappel@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis