(ALDO LUUD)

Lähituleviku ajalisteks otspunktideks on aastad 2016 ja 2021. Esimene seetõttu, et enamik alanud aastast on veel ees, teine seepoolest, et Euroopa Liidu rahanduspoliitika muutub siis ka meie suhtes ja meie keskel. Ei maksa arvata, et näitemäng „Eesti Vabariik 100" aastal 2018 ei tekita võlgu, vaid on sularahas algusest peale kasumlik. Kui need võlad ongi paari aasta jooksul – mis on väga kiire tempo – makstud, tuleb hakata elama võlgadejärgsete eelarvete järgi. Esimene võlgadejärgne aasta algabki uusaastaööl 2021.

Selliselt piiritletud lähitulevikus pole ükski aasta tühi ega konfliktivaba. Tänavuse aasta sisuks on riigikogu juhatuse valimised märtsiks, presidendikandidaatide selgitamine absurdselt lühikese aja jooksul, Eesti Olümpiakomitee presidendi valimised varakevadel, EV presidendi valimised, mitu pankroti- ja korruptsiooniprotsessi, vallandamised, inimeste sotsiaalsed garantiid ning olukord tööturul tervikuna, tehniline piirileping Venemaaga ja mitu pooleliolevat reformi ning seadusandlikku algatust.

USA riigipea ja Venemaa

Kuid veel enne neid on käimas mitu rahvusvahelist, osalt koguni transkontinentaalset protsessi, milles Eesti on ääreriik. Kõigepealt presidendivalimised Ameerika Ühendriikides. Pole võimalik, et ta jääb valimata, aga milline on uue presidendi välispoliitiline eelistus?

Maailm ei ole bipolaarne, ta on multilateraalne, kuid varem või hiljem ilmub Valge Maja kõige tähtsama arvuti ekraanile ka meeldetuletus, et proua või härra presidendil seisab ees kohtumine Vene Föderatsiooni presidendiga ja kui see ka pole riigivisiit, siis on jutuajamise pikkuseks plaanitud sellegipoolest poolteist tundi – silmakirjalikud tervitused fotograafide jt nähes, tund privatim ja kokkuvõte pressikonverentsil.

Praegu võib ju tunduda, et pool aega tunnist pühendatakseolukorrale Levandis, ent kuhu kulub ülejäänud 30 minutit? Ei Vladimir Putinil ega USA tulevasel presidendil ole oma poliitikat Aasias, küll aga on Hiinal ja Jaapanil oma poliitika Lääne-Euraasias ning see ei piirdu laenudega kassalises mõttes, vaid haarab ka tehnoloogiat.

Teiseks protsessiks võib pidada käärimist Venemaal. Me teeme suure vea, kui peame käärimise tunnuseks ainult niisuguseid pingekoldeid, kus kasutatakse relvi. Ennekõike käärib Venemaa majanduslikult ja mitte teist-kolmandat aastat, vaid juba kauem kui kolmandat aastakümmet.

Venemaal on tulnud edasi lükata peaaegu kõik, mida lükata annab, isegi presidendidiktatuuri lõpp. Kõige ilmekamalt tõestab seda asi, mida tavaliselt argumendina ei kasutata. Venemaalt pole juba ammu lähtunud ühtegi fastsineerivat initsiatiivi. Seal elatakse papi maailmapildi järgi, mitte metropoliidi vaatenurgast. Kuid vaesuv Venemaa ei ole meile sõbralikum naaber kui tugevnev Venemaa.

Kolmanda protsessina käsitan ma udust olukorda Ida-Euroopas tervikuna. Mis on Põhjamaad või põhjala, see on umbkaudu arusaadav. Ida-Euroopa on aga niivõrd liigendatud, et seal pole koondavat keskust ega ole ka arusaadavaid piire. Tõenäoliselt on Ida-Euroopa Aadria merest kuni Dnepri kärestikeni vaesem kui põhjala, kuid me ju ei tea, mis on seal tehnoloogiliseks mootoriks või valitseb seal protsentide järgi „aina tarbimine" (Betti Alver). Ainus, mida avalikkusele on esitatud, on see, et Ida-Euroopas kaob raha musta auku. Kui privilegeeritud see must auk siis on?

IRL ei ole tugev

Tahan öelda, et IRLi esimehe Margus Tsahkna nägemus välispoliitilistest teguritest meie lähitulevikus oli väga nõrk, kuigi konservatiivsus ise on loomuldasa vägagi rahvusvaheline. Arusaamatul kombel pole see aspekt huvitanud ka ühtegi seni sõna võtnud teise erakonna tähtsat liiget.

Nurgaarstideks nimetangi ma neid aktiviste, kes õpetavad IRLi väljast sisse. Tugev erakond ei saa olla nagu haige inimene kliinikus, kus tema voodi ümber kogunenud arstkond siis otsustab, mida teha. Tugeval erakonnal ei ole haiglasse asja. IRL ei ole juba pikemat aega tugev partei, sest sisedialoogi pole. Vastab tõele, et erakonna liikmed saavad korrapäraselt kalenderplaani ja kutsed meelelahutusüritustele, ent diskussiooniks sellest ei piisa.

Kui Sven Sester sai EV valitsuse rahandusministriks, lubas ta erakonna sisse, et hakkab andma pidevalt ülevaadet sellest, mis toimub Euroopa „keskel". Kirjutasin talle, et regulaarne ettekandmine käib talle juba puhtajaliselt üle jõu ehk see lubadus pole täidetav. Ei olegi. Erakonna lihtliikmel ei ole sellest, et ministriks on „oma mees", mingit kasu ja kuigi ei peagi olema, jääb ikkagi alles küsimus, kust saab erakonna liige kätte selle usaldusväärse informatsiooni, mis on poliitiliseks planeerimiseks hädavajalik.

Mõelgem ööpäevaliselt. Kui töötava inimese ametisolek kestab päevas 8 tundi ja ta magab vähemasti 7 tundi ning sööb jne, siis kui palju saab ta pühendada aega oma erakonnale ja Eesti omariiklusele? Pool tundi päevas tähendab tegelikult ülisuurt andumust, õieti ohvrimeelsust.

Reaalselt jõuab erakonna liige eraldada erakonna heaks pool tundi nädalas ja on isegi hea, kui tal jätkub niipalju aega kahe nädala kohta. Kuid on ju ka teised erakonnad meie euroopalikus Eestis! Kui erakonna lihtliige või erakonna poolt hääletav kodanik peaks tähelepanelikult jälgima arenguid ka oma erakonnast väljaspool, siis see on võrdlemisi kallis lõbu. Odavam on rahulduda nurgaarstidega – ja me ei ole jõudnud mitte kuskile. Iseseisvuse aluseks saab olla ainult iseseisev inimene.

Jaga artiklit

16 kommentaari

I
IRL on ju surnult sündinud -   /   03:42, 27. jaan 2016
End maha teinud Isamaa ühines end TÄIELIKULT maha teinud (Juhan "meie sõbrad ei saa meist aru" Parts) res publikaga...
Milleks sel teemal üldse sõna võtta?! Ahjaa - huvi pakuks uurimus, et kes need teda valivad?
M
MÕTTEVAHETUSEKS  /   11:15, 26. jaan 2016
Tagantjärgi tarkus on see, et Euroopa Liitu astumisel kukkusime otsekui valmispandud püünisesse.Sinna meelitamiseks oli ülemaailmsel juudimaffial seatud eesmärk võimalikult rohkem ohvreid auku ajada.Riigid on eksisteerinud aastatuhandeid ja vaid sõjad on muutnud nende ajalugu.Rahu ajal ei ole midagi taolist toimunud nagu praegu.Israel on Euroopa loojangu pealavastaja , mis on otsekui kättemaksuks nende rassi hävitamise eest.Otsustage, miks juudiriik ei lase siseneda oma eerritooriumile ühelgi pagulasel. Kus on siin palju lubatud solidaarsus?

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis