Mäletan arvatavasti elu lõpuni seda 2. septembrit, kui esimest korda õpetajana klassi ette astusin. Pulss üle keha tugevalt tuikamas, astusin ma klassiruumi, kus istus punt noori, kes lausa õgisid mind silmadega ootusärevuses, et mis nüüd saama hakkab. Juhtuma hakkas palju.

Nõudlik publik sunnib eneseületusele

2014. aastal astusin esimese sammu ammuse unistuse täitmise suunas ja kandideerisin programmi „Noored kooli". Algusest peale teadsin, et soovin eemale saada kogu mu senist elu juhtinud Tallinna–Tartu trajektoorist. Osutusin programmi valituks ning seega oli kindel, et järgmised vähemalt kaks aastat töötan mõnes Eestimaa koolis. Mais tehti mulle pakkumine asuda Kiviõli I Keskkoolis õpetama ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Olgugi et mu ainus senine side Ida-Virumaaga oli suvila Peipsi põhjatipus, ei kõhelnud ma kaua ning augustis kolisingi Kiviõlli. Otsustamise hetkeks olin seal varem vaid korra käinud.

Septembris tööd alustades olin läbinud kuue nädala pikkuse treeningu, seega olin varustatud teadmistega õpetajatöö teoreetilisest poolest. Ühtlasi korraldasime suvel Kiviõli lastele kahenädalase suvelaagri, mis andis teatava praktilise ettevalmistuse iseseisvaks tegutsemiseks klassi ees. Olen väga õnnelik, et mul oli mingisugunegi kogemustepagas all, kuid mitte miski ei valmista päriselt ette olukorraks, kus iga päev tuleb anda suurusjärgus viis esietendust publikule, kes kohati lausa otsib eksimusi ja vigu.

Õpilased on õpetaja peegel ning esimesel tööpäeval lahkusin töölt naeratusega, mis ei tahtnud mu näole äragi mahtuda. See naeratus on mu huulil veel tänagi. Jah, on olnud raske. September-oktoobris oli 60 töötundi nädalas täiesti tavaline, tööd sai koju kaasa võetud ning öösiti uneski igasuguseid olukordi läbi mängitud. Aga iga uus algus pakub väljakutseid ja vajab sisseelamist. Kooliga kohanemine pakub aga erilist naudingut, sest iga päev on õnn töötada ligikaudu 130 noorega, kes pidevalt end (ja veel rohkem sind) arendavad. Edutunnet kogeb iga päev palju kordi, olgu selleks siis plaani järgi kulgenud tund või mõne õpilase naerusuil nägu, kui ta on hakanud ülesannet mõistma ja usinalt lahendama. Mu algne hirm, et lapsed on kiuslikud, on täiesti kadunud.

Teiseks suureks hirmuks oli kolimine piirkonda, mille elanikest suurema osa moodustavad venekeelsed inimesed. Hirm seetõttu, et kahjuks ma vene keelt ei oska. Pool aastat hiljem võin aga käsi südamel kinnitada, et igapäevaelus ei ole absoluutselt vahet, mis on kellegi emakeel ning oma asjad saab alati ilusti aetud ning ka suheldud, olgu siis toidupoe kassast kerge aktsendiga kostev „Tere!" või siis naaber, kellega sai mure lahendatud kehakeeles. Asi on vaid tahtmises ja inimlikus suhtumises kinni. Päris ausalt tunnen ennast Kiviõlis turvalisemalt kui Tallinnas või Tartus. Siin võin jätta oma jalgratta trepikoja kõrvale ning paari tunni pärast sõitma minna, kahes Eesti suurimas linnas ma seda teha ei julgeks.

Jämedalt hinnates on kolmandik minu õpilastest vene emakeelega. Mina õpetan neid täielikult eesti keeles. Erilisi probleeme sellega ei ole, tuleb vaid arvestada sõnavara ning mõnes küsimuses kultuurilist tausta, sest on ju ajalugu ning ühiskonnaõpetus just need õppeained, kus libastuda ning konflikti sattuda on märksa kergem kui näiteks füüsikas või inimeseõpetuses. Näen küll, et mitme õpilase kodust kaasa saadud vaated on teistsugused kui mul, kuid see ei tähenda, et me ei saaks koos Eesti riigi tuleviku poole vaadata. Pigem teeb siin kõrvalt vaadates natuke haiget, kuidas Ida-Virumaad tihtilugu võõraks peetakse ning vahel lausa kardetakse. See kartmine tuleb aga vist teadmatusest, sest enamik mu eakaaslasi on küll väisanud Pariisi või Londonit, kuid Narva linnuses uhkelt lehvivat rahvuslippu paljud neist näinud pole.

Positiivne koolikogemus algab õpetajast

Noore mehena, kes läheb Ida-Virumaale tundmatusse kohta õpetajaks, olen tuttavatelt saanud väga palju küsivaid pilke. Põhiline küsimus on, et miks ma seda kõike teen. Tuuakse välja madal palk, raske koormus, negatiivne ühiskondlik hoiak ja muu selline, tõestamaks mulle, kui küsitav on minu valik. See näitab selgelt, et enamik küsijatest mõistab vaid mündi ühte – seda raskemat – poolt. Teine pool on aga pidev õppimine, saavutustunne ja siiras rõõm, mida lapsed endast kiirgavad ning mida õpetaja päevast päeva tunda saab, kui ta vaid tahab. Pessimistlikke inimesi on kahjuks igal elualal.

Ehk mäletavad liiga paljud oma kooliajast õpetajaid, kes käitusid õpilastega kui türannid. Selline lähenemine on ju aga õpetaja valikute küsimus. Mul on õnneks võimalus pakkuda oma õpilastele teistsugust kogemust ja lisaks aine selgeks tegemisele arendada ka laste sotsiaalseid oskusi ja üldist arengut toetada. Õnneks töötan kollektiivis, mida kadestaks vist iga õpetaja ning töökaaslased on suurepäraseks eeskujuks nii mulle kui ka õpilastele. Pean õigeks suhtumist, et kui klassis õpilastega koos õppimist enam ei naudi, siis on aeg koolist puhata ning proovida teistsuguseid väljakutseid.

Olgugi et senine õpetamise kogemus on mu roosadesse prillidesse nii mõnegi augu löönud ja on olnud kordi, kus päeva lõpuks olen end kui läbipekstuna tundnud, siis olen alati avastanud, et nii-öelda pahadel päevadel olen hommikul ärgates esimese asjana mõelnud, et ma täna ei viitsi. Vastupidiselt neile hommikutele, kus liigun kiiresti kooli poole ootusärevusega, et mida ma täna õpin ning milline on see mälestus, mis just tänasest meelde jääb. Tegelikult on õpetaja olla lahe, täpselt samuti nagu Kiviõlis elamine. Asjad tuleb enda jaoks perspektiivi seada ning edasine on vaid puhas nauding.

Jaga artiklit

10 kommentaari

N
nooo  /   19:29, 27. jaan 2016
pealkiri on ikka väga rumal. Miks mees arvab, et inimesed kardavad ühte oma kodumaa osa? Ikka rahva nimel rääkimine....
J
juba suhteliselt vana õpetaja  /   19:28, 25. jaan 2016
Rõõmu teeb, kui selliseid toredaid noori kooli tuleb. Positiivne mõju õpilastele ja kindlasti ka kolleegidele. Koolis ongi väheks jäänud rõõmsaid nägusid.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis