(ALDO LUUD)

Möödunud aastanumber kinkis minusuguse argipäeva ühe korduva ja ikkagi imelise kogemuse. Käisime augusti algul koos kahe perekonnasõbraga Ida-Virumaal, ööbisime Narvas. Kaks päeva nii suure ning probleemse maakonna kohta on väga vähe hoolimata sellestki, et kolm meist tunnevad Ida-Virumaad väga hästi. Ainuüksi nn lõunaregiooni (kõik, mis jääb Arvila küla ja Avijõe vahele) põhjalikumaks läbivaatamiseks kulub kaks päeva. Meie peatusime seal üksnes Avinurmes mõneks tunniks. Narvas magasime ja sõime hommikust hotellis, mille numbritoa tase vastab Tallinnas umbes Männiku hotelli „Dzingel“ ja Balti jaama hotelli „Shnelli“ pakkumistele. Need on rännumehe hotellid. Meie jäime rahule ja kirjutasime nii sisse ka Narva hotelli külalisraamatusse.

Sina ja Teie

 

Sellest ajast peale saan ma kord paari nädala kohta Narvast reisipakkumisi nii Eesti sees kui ka mujal maailmas. Nii sageli ma mööda maailma ei konda. Imeline on nende Narva pakkumiste juures aga see, et Narvas olen ma lihtsalt Peeter. Kõikides sealt saadetud e-kirjades pöördutakse minu kui Peetri poole ja vastavalt ka Sina-vormis – nagu oleksin ma Peeter Suur, kes ainult seda vormi tunnistaski.

Olla pärast esimest ööd turismifirmas ja Narva linnas ning venekeelses keskkonnas nagu oma inimene ongi suur au, mis pani mind mõtlema. Kui meie korteris oleks ööd näiteks Stanfordi Ülikooli professor Leonard Susskind (1940), stringiteooria klassik ja teoreetilise füüsika tuntud didaktik, kas ma siis seletaksin talle hommikuse maisipudru kõrvale ära, et erinevalt inglise keelest, kus you tähendab õieti „pool-Teie“, teevad eestlased Sina ja Teie vahel ilmset vahet, mis avaldub selles, et kui Teie on võõrastav või vähemasti lahutav, siis Sina on omastav ja ühendav? Ning et meie oleme nüüdsest alates temaga Sina peal, mitte enam kuningliku mitmuse peal? Veelgi enam – kas ma kirjutaksin talle kord kuus, et „Kuule, Leo, kuidas Sul läheb?“? Kui nii kiire sõprus on võimalik Narvas, miks see siis peaks Tartus keelatud olema?

Olen võrrelnud kortereid ja eramuid Soomes, Rootsis ning Saksamaal sellest aspektist, kuivõrd on need seal avatud kui mitte üheks ööks, siis vähemalt üheks söömaajaks. Soomes võib selleks olla kas kelder või garaaž, sest lakapealseid seal äärelinnades enam ei ole. Võib-olla ka korteris tühjaks jäänud tuba, kust iseseisvat elu elama hakanud lapsed on lahkunud. Rootsis on selleks kas kelder või tuba, mis tehakse külalise jaoks vabaks. Põhja-Saksamaal on parem, kui külaline elab siiski kuskil mujal. Külaline, mitte võnnuvõõras!

Mõni okupatsiooniaegne arhitekt või ehitusinsener võiks enne surma teha lõpuks ka ühiskondlikult kasulikku tööd ja kirjeldada, kas nõukogudeaegsed ehitusnormid üldse tunnistasidki võõraste ja külaliste olemasolu või lähtusid ettekirjutusest, mille järgi igale matsile oli ette nähtud ainult mõtteline osa peldikust? Külalisega tuleb harjuda ning võõrast külalise kasvatamiseks kulub küllalt kaua aega – eriti kui võõras ise arvab, et ta ongi külalisena kohe valmis.

Ruumide otstarbest korteris saab võõras aru üsna kiiresti. Seevastu istekohtade jaotus ja lauakombed vajavad juba tutvustamist. Isegi pererahva kodune kõnepruuk võib mõjuda harjumatult. Siinkirjutaja roppude sõnade tagavara on väga väike, võrreldamatult pisem kui Wiedemannil. Aga ei kodus ega haiglas ei tunnista ma pehmendussõna „piss“, sest näiteks keemias ei ole säärast jaburust nagu „pissihape“. Kui inimlapsel tuleb gümnaasiumi lõpul kasutada mõistet „kusihape“ (C5H4N4O3), siis miks ta ka veel vanainimesena peab tarvitama imiku „oskussõnu“?

Esimene naine

Kuidas teha eestlase raskesti avanev maailm arusaadavaks Süüria araablasele, kelle maailmas tema varasemal kodumaal puudub kujund „First lady“? Kui too araablane on piisavalt hea huumoritajuga, siis ei takista teda miski küsimast, kas „see Teie esimene naine ongi kristlik või euroopalik väärtus ja kui nii, siis miks Teil pole nii igivana väärtuse kohta oma, soome-ugrilist või Uuralist pärit sõna?“

Tõepoolest tundsid esimest naist juba vanad roomlased, kuid see pole kunagi olnud õiguslik, veel vähem põhiseaduslik termin. Isegi kõige segasem prantslane poleks XVII sajandil tulnud selle peale, et nimetada kuningas Louis XIII, kes oli kuningriigi esimene rüütel, leske, Hispaaniast pärit Austria Annat aastail 1638–1651, mil ta oli regent, Prantsusmaa esimeseks naiseks, liiati veel inglise keeles.

Süüria araablane tuleb Eestisse oma väärtustega, millest enamik on sünnipärasele eestlasele võõrad, sest meile pole neid õpetatud. Näiteks araablase suhe maaga erineb eestlase omast põhimõtteliselt, kuna sealne maakasutus sõltub esmajoones veeressursist ja niisutusest. Esimest reguleerib inimkond võrdlemisi vähe, teist ei reguleeri üksik inimene kohe kuidagi.

Sõnad „Tere!“ ja „Palun“ õpib araablane ära kiiresti, ent tervitussoov „Jätku leivale!“ on talle problemaatiline mitte häälduslikult, vaid semantiliselt. Ükski eestlane ei ütle „Jätku saiale!“ või „Jätku valgele leivale!“, sest leivana mõeldakse ikka musta rukkileiba, mitte igasugust leivatoodet. Olemata arabist, ei tea ma, kuidas tõlkida araabia ühiskeelde prantsuse kultuurist pärit soovi „Bon appétit!“ ja mida võib sellest soovist arvata näiteks suhkruhaige araablane, kes peab olema söömisega üsna ettevaatlik.

Kuid ma mõistan nii eestlastest pererahva kui ka araablasest võõra kimbatust, kui araablane tahab teada, mis on teile, eestlased, püha ja pererahvas jääb ehmunult vait, sest meil omavahel nii ei küsita. Kultuuride erinevusi ei saa kõrvaldada tühipalja moraalilugemisega.

See käib ka nii lihtsa sõna nagu „ligimene“ kohta. Kui see on kristlik väärtus, siis kas see on ka muhameedlik väärtus? Kas ma, kes ma alates suvest 2015 olen Narvas „Sina, Peeter!“, olen seal ühtlasi ka iga narvalase jaoks ligimene ja vastupidi, jaksan iga narvalast Tähtveres kostitada kui ligimest? Ei, see pole reaalne.

Sel juhul on parem, kui me ei tee suuri sõnu ning hoidume äärmustest, millest üks peab meile hädavajalikuks just avatud uste poliitikat ning teise järgi on põgenik seesama, kes on okupant. Okupant kehtestab oma reeglid, avatud uste „poliitik“ loobub nendest.

Jaga artiklit

11 kommentaari

R
reede  /   18:14, 9. jaan 2016
Elan kõrvuti vene perekonnaga Nende lapsed käinud vene koolis aga eesti keel sulaselge ja meie kombedki Ometi ei kutsu naaber mind kunagi nimepidi vaid ikka ees ja isanimega Aga jõudu tõõle käib talle üle jõu vaid ikka tere Mis teha kui tahame islamiseerimisele tõeliselt vastu seista peame venelastega ühisrindes olema sest oleme kõik kristlased Mul on kahju kui rooma paavst ei suuda mõista islami pealetungi kristlusele Kristlased on maailma kõige kiusatuim usk tänu teiste uskude ka islam agressiivsusele Saksamaal ja Prantsusmaal on kristlus juba tõsises ohus tänu juhtide kanapimedusele
K
küsiks  /   11:01, 9. jaan 2016
kas sel mölajutul mingi mõte ka on peale autori 35 eurose honorari ja eneserahuldamise?

Päevatoimetaja

Andra Nõlvak
Telefon 51993733
andra.nolvak@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis