(KALEV LILLEORG)

Quo vadis, Estonice? Kui kalendris vahetub aastanumber, siis on kombeks teha kokkuvõtteid möödunust ja püüda arvata, mida paremat toob uus aasta. Sellel traditsioonilisel põhjusel on õigustatud küsida: kuhu lähed ja mida kavatsed konstruktiivsemalt ette võtta, Eesti, või kitsamas plaanis Eestit valitsev „Luik-Haug-Vähk” (LHV), noorte inimeste valitsus?

Noored vanainimesed riiki juhtimas

Noorusel on oma eelised, aga meie valitsus paistab aga ootamatult teistsugune välja. Ei oleks nagu noorte valitsus, vaid vanainimeste oma, kus valitseb kondivalu ja libedaga õue minemise kartus. Peaks olema särtsu ja tegutsemislusti ning tahet viia ellu edasiviivaid muudatusi, et ähvardav taandareng ei saaks teoks.

Oli meil kunagi taasiseseisvumise alguses samuti nooreohtu valitsejate kollektiiv, kes tegid endale platsipuhastajatena nime. Komistades ja kukkudes viisid nad päris kiiresti ellu olulisi muudatusi, ehkki teadmisi vahel nappis. Nende vead anti lõpuks andeks, sest Eesti sai jalad alla. Praegusele valitsemiskollektiivile meeldib rohkem esile tõsta just oma eelkäijate saavutusi. Eestil on tõesti pärast taasiseseisvumist küllaltki hästi läinud, seda tuleb tunnustada. Kuid pole veel kuskil juhtunud, et memuaaride peal ratsutades suudetaks võiduajamine võita. Valitsejad ei pea mitte tagasi vaatama, vaid tuleviku peale mõtlema. Ootamatult on meie praegune valitsejaskond just tagasivaatamise taktikat kasutamas. Paistab, et muudatuste kartmine ja neist hoidumine selle nimel, et valitsuskoalitsioon koos püsiks, on see ainus liikumapanev jõud.

Teisalt on ju võimalik neid mõista. Kehva koosluse andnud riigikogu valimised ei võimalda paremat valitsust moodustada. Säti neid muusikuid (loe: erakondi) orkestrisse, kuidas tahad. Kõik kolm valitsuse erakonda on paljudes küsimustes liiga erinevatel seisukohtadel. Ühtlasi jääb puudu teadmistest – ühe käe sõrmedest jääb üle, kui hakata kokku lugema valitsusliikmete nimesid, kes majandusest sügavamalt midagi mõikaks.

Jalge alla tallatud turumajandus

On tõsiasi, et ühiskonda hoiavad üleval ja viivad edasi ettevõtjad ehk tööandjad. Nende tegutsemishuvi ja riskimistahe on aluseks riigieelarve tulude laekumisele ja seega valitsusliikmete lubaduste elluviimisele. Kuid meie riigis on areng peatunud ja konkurentsivõime järsult vähenenud. Mida konkreetselt saab valitsusele ette heita?

Puudub arengukava ja konkreetne tulevikunägemus. Ettevõtlusega tegelemine Eestis ei ole enam atraktiivne, soositud ega ka au sees. Tegemata on majanduse struktuurimuutused. Selle vajadusest isegi ei räägita. Vaikselt hiilides on kehtestatud 1970. aastatel Euroopas idealiseeritud sotsiaalne-leiboristlik ühiskonnamudel oma kõrgete maksude, palgatöötajate õiguste idealiseerimise ja laiskadele sotsiaaltoetuste maksmisega. Muu arenenud maailm on sellest veast aru saanud ja eemaldub sellest mudelist kiiresti. Eesti valitsus nendest vigadest õppust ei võta. Ühe valitsusliikmest erakonna madala majanduspoliitilise haridustaseme tõttu on asutud ajaloolist hoopis asjatundmatult juurutama. Tulemus on juba näha – Eesti tööjõu efektiivsus on järsult langenud, tööjõuturg kokku kuivanud ning ettevõtted Eestist lahkumas. Globaalses rahvusvahelises konkurentsis ellujäämise tingimusi enam silmapiiril ei paista.

Rahvusvaheliselt tunnustatud ettevõtlusvormi (meil nimetatud OÜ-tamiseks), mustatakse, mistõttu on järsult kannatada saanud turumajanduse normaalne toimimine – seda on maksude kogumise hüsteerias lausa jalge alla tallatud. Ettevõtete asutamine on läinud keerukamaks, ettevõtete maksukoormus järsult suurenenud ning kogu ettevõtluse korraldamise protsess bürokraadistunud. Seni investeerimiseks kehtinud soodsad tingimused ei anna enam tulemusi. Kapitali juurdevool on järsult vähenenud, kuna ei leia soodsat rakendust. Rootslastele kuuluv Swedbank leiab lausa, et Eestis pole mõtet enam eriti palju raha hoida, sest sellele pole rakendust. Eesti riigile dividendide maksmine ja tema riigieelarve sponsorlik nuumamine pole meeliköitev.

Estonian Airi pankrot ettevõtjatele ei meeldinud. See oli neile signaaliks, et mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale. Ettevõtja tahab, et tedagi koheldaks Jupiterina.

Üks tähelepanek välispoliitikastki: ühel päeval läksin Rävala puiesteel välisministeeriumi hoonest mööda ja nägin ehmatusega, et kogu maja väriseb. Armas aeg, mis lahti? Erilist tuult ka polnud. Hiljem sain teada majas töötavalt tuttavalt, et välisministeeriumi maja värin on tingitud sellest, et kõik seal sees töötavad ametnikud värisevad hirmust oma peaga midagi välja mõelda ja arvata. Kõik olevat vaja kooskõlastada USA saatkonnaga ja Brüsseliga. See panebki kogu maja ja Eesti välispoliitika värisema.

Jaga artiklit

18 kommentaari

R
Rõivase märg unistus  /   18:23, 6. jaan 2016
Midagi ei ole vaja enam riigis teha, ainult võimul olla ja pappi vastu võtta.Muu pole tähtis.Küll on hea elada.Olukord paraneb ehk iseenesest.
R
Rõivase märg unistus  /   18:23, 6. jaan 2016
Midagi ei ole vaja enam riigis teha, ainult võimul olla ja pappi vastu võtta.Muu pole tähtis.Küll on hea elada.Olukord paraneb ehk iseenesest.

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis