OSKAB ELU HINNATA: Dea teab, mida tähendab ütlus "Elu on kingitus!", ja ta on ääretult tänulik, et talle on antud võimalus terveks saada. (Laura Oks)

Eestlannale siirati kahe riigi arstide osavõtul uus süda. 

"Siirdamist ei tohi karta, sest sel hetkel ei ole sul nagunii enam midagi kaotada. Pigem võib kogu edasine elu jääda selle taha, kui ei proovi," ütleb Dea, kellele kinkis võimaluse tulevikku vaadata doonorilt kingiks saadud süda.

Möödunud kolmapäeval pidas esimese eestlasena Soomes Helsingi ülikooli keskhaiglas teiselt eestlaselt pärit doonorsüdame saanud Dea (37) pisikest pidupäeva – täitus üks kuu uue elu algusest.

Deaga kohtudes ja tema säravat naeratust vaadates ei oska esimesel pilgul aimatagi, kui palju ta on pidanud võitlema, et täna veel olemas olla. "Ma olen olnud päris mitu korda mineku peal. Aga minu peas ei ole ruumi negatiivsetele mõtetele. Teised ka naeravad mind, et olen loll optimist, aga mida see vingumine aitab?" küsib Dea.

Naeratus tema näol püsib, kuid pisut värisevad käed ning silmist peegelduvad pisarad räägivad oma keelt – Dea on pidanud oma elu eest meeletult võitlema. Ja seda juba üle viieteistkümne aasta. Igal päeval ja ööl.

Korduv elu ja surma piiril olek

"Pärast poja sündi kadus mul kehast kogu jõud. Ma ei suutnud kättki tõsta. Ainult istusin ja istusin. Iseendaga sain hakkama, aga elukvaliteet oli väga kehv," meenutab Dea, kuidas ta esimest korda intensiivravi osakonda sattus.

Deal diagnoositi dilateeruv kardiomüopaatia ehk südame laienemine: "Mulle seletati seda nii, et mu süda venis välja ja läks hästi suureks, südame vaheseinad aga muutusid õhukeseks."

Nii pidas Dea vastu 15 aastat, kuni tee viis taas intensiivravi osakonda. "Neli kuud olin seal ja vaakusin elu ning surma piiril," meenutab Dea.

Tema sõnul imestasid arstidki, kuidas ta üldse nii kaua vastu pidas. Enne kui Dea uue südame sai, kulus aasta ja neli kuud. Sel ajal hoiti teda elus südame külge istutatud pumba abil. "Arstid rääkisid mulle pumbaga kaasnevatest ohtudest ja ütlesid, et väldivad seda nii kaua kui võimalik. Kuni öeldi, et Dea on minekul ja muud võimalust tema aitamiseks enam ei ole," teatab Dea abikaasa Margo, kes on iga päev kõik need rasked ajad vapralt naise kõrval seisnud ja samal ajal ka lastele toeks olnud.

"Ega lapsed (Deal on teismeeas poeg ja tütar) ei saanudki olukorra tõsidusest aru, enne kui üks päev tuli mulle haiglast kõne, et ma nad sinna viiksin, sest võib juhtuda, et homme Dead enam ei ole," meenutab Margo raskeid aegu.

"Kui nad siis nägid ema voolikute küljes ja teadvusetult, jõudis neile toimuv kohale."

Dea usub, et ehkki ta ise teadvusetuna ei teadnud, kuidas teda tagasi oodatakse, andis see talle elujõudu. "Õnneks on mind veel vaja," ütleb Dea ja vaatab sooja pilguga abikaasat, kes lisab: "Muidugi on!" "Jah, te sureksite muidu siin ju nälga," vastab Dea ja naerab.

Südamest. Uue südame ootus oli Dea sõnul pikk. Mõtteid kogunes pähe igasuguseid, kuid juba enne, kui Dea pandi järjekorda, kohtus ta psühholoogiga ning eesootavat selgitati väga põhjalikult.

"Ma olen üldiselt selline inimene, kes eelistab teada võimalikult vähe. Peas mõtled ju kõik kümme korda hullemaks. Suureks toeks olid perekond ja arstid. Seda, et ma ei tohi mõelda, et see ei ole minu süda, öeldi kohe. Muidu võib hulluks minna," räägib Dea ja lisab, et püüab sama joont ka jätkata.

"Sellisel hetkel sa lihtsalt pead olema isekas ja võitlema vaid iseenda elu eest. Mul on kergem mõelda, et doonor ei surnud minu pärast. Ta oli juba nagunii läinud."

Operatsioonieelsed hirmud

Samamoodi pooldab Dea vastupidiselt Ameerikale, kus uue südame saanud inimesed korraldavad doonori perega ühiseid kokkusaamisi, teadmatust. "Kujutan ette, kui raske on teada, et sinu lapse või mõne teise lähedase inimese süda tuksub edasi kellegi teise rinnus. Leian, et info salastamine on parem. Muidugi, ma olen tänulik iga tukse eest, kuid lihtsam on mõelda, et see ongi minu enda süda."

Kui Dea oli veel südame ootel, lootis ta iga päev, et kõnet, kus arst ütleb, et nüüd on minek, ei tulegi. "Ma ei kartnud operatsiooni, aga mõte sellest, kuidas minu süda võetakse välja, tundus õudne."

"Mina ootasin, et minek tuleks just kiiremini," ütleb Margo ja lisab vaikselt: "Näha endale kallist inimest päev päeva järel hääbumas on ränk vaatepilt."

Ühel pühapäevasel õhtutunnil tuligi kõne ja Dea viidi kopteriga Soome: "Mäletan, et väga ilus öö oli. Ja kui ma pärast operatsiooni ärkasin, ei mõelnud ma kordagi, kus mu pump on või kas akud on täis. See tundus nii loomulik ja läks valutult."

Margo kui ootaja aeg oli aga pikk: "Kogu aeg vaatasin, kas telefon on levis, aku täis. Ootasin arsti kõnet ja olin nagu süte peal. Lõpuks see tuli ja kõik loksus jälle paika."

Tänaseks on Dea tagasi kodus ja esimene kontrollvisiit Soome arstide juurde tehtud. Esimene aasta on kõige kriitilisem, kuid kuu on möödunud plaanipäraselt. "Eks mul on omad piirangud. Paljusid asju ei tohi süüa, kraanivett ei tohi juua, ma ei või kätelda ega kallistada, rahmeldada nagu teised inimesed, päikest võtta. Raske on muidugi majanduslikult ja ka emotsionaalselt, aga ma pean leidma mingi tee ja hakkama saama. Lapsed vajavad mind ja mehega tahaks ka veel vähemalt 30 aastat koos elada," lausub Dea.

"Arvad, et mulle on nii palju üldse antud?" küsib Margo.

"Muidugi! Ja kui vaja, vahetame sinul ka mõne tagavarajupi ära," vastab Dea.

Ehkki Dea peab päevas alati kindlatel kellaaegadel 40 tabletti võtma, käima tihti kontrollis ja andma teada arstile isegi sellest, kui tal tekib peavalu või nohu, peab ta elu pärast südame siirdamist lihtsamaks kui elu pumbaga.

Uue elu algus

"Nüüd saab mees öösel rahulikult magada, sest kõrval ei urise enam pump, vaid tuksub süda. Ma olin juba unustanud, milline see heli on," ütleb Dea.

"Enam ei ole vaja joosta akudega ja muretseda, et need tühjaks ei saaks," ütleb Margo.

"Pumba aku kestis 4–6 tundi. Öösiti olin vooluvõrgus, autos ka. Nüüd, kui vool tormiga mitmeks päevaks või nädalaks ära läheb, ei pea ma end autos laadima," ütleb Dea.

Inimestele, kel südamesiirdamist vaja, soovitab ta mitte karta ega mõelda, miks see juhtus just temaga. "Ka mina olen nii mõelnud, aga see ei vii kuskile. See haigus lõppeb paratamatult surmaga ning kuigi riske on, miks mitte ikkagi proovida? Kaotada ei ole ju enam nagunii midagi."

Margo soovitab mõelda kõikidel inimestel sellele, kas nad ei sooviks ehk olla doonor. "Olla doonor ja päästa kellegi elu, kui oled ise juba läinud, on nii tänuväärne, et seda ei saa kirjeldadagi. Ega mina ei mõelnud ka varem sellele, et võiksin ehk doonoriks olla, aga kui tead, et see on päästnud sinu lähedase, hakkad mõtlema."

Kardiokirurg: oluline on, et eestlastele selline võimalus avanes

Arvestades elanike arvu, vajab Eestis südamesiirdamist üks kuni viis patsienti aastas. Põhjamaade statistika järgi peaks vajama Eesti elanikkond viie südame siirdamist ühe miljoni elaniku kohta aastas. Kuna Eestis elab vaid 1,3 miljonit inimest, siis oleks meie aastane südamesiirdamiste maht väga väike ning kogemust tuleks väga aeglaselt. Kuna spetsialiste on vähe, siis oleks paari siirdamise pärast aastas kogu sellise teenistuse väljaõpe ning valvelolek 24 tundi 365 päeva suhteliselt koormav. Tänaseks oleme soomlastega kokku leppinud, et Eesti haigete südamesiirdamised tehakse Helsingis, kaasates Eesti spetsialiste (õed, kirurgid, anestesioloogid, kardioloogid, patoloogid jne). Olen selles meeskonnas töötanud ja tean, et nad teevad maailma keskmisest paremat tööd. Et nii väikse haigete arvu juures on siirdamismeeskonna vajalike oskuste ning kogemuste omandamine äärmiselt keerukas, otsustati esimesed südamesiirdamised Eesti patsientidele läbi viia kolme raviasutuse (Helsingi ülikooli keskhaigla, Tartu ülikooli kliinikum ja Põhja-Eesti regionaalhaigla) ühisjõul.

Ettevalmistused selleks on kestnud aga aastaid. Idee algatajaks oli PERHI kardiokirurg Günter Taal, kelle poole pöördus 2009. aastal murelik pereliige küsimusega, kas tema lähedasele saab teha südamesiirdamist.

"Mõtlesin ja uurisin ja helistasin Helsingisse. Sealt see asi lahti läks. Nüüd on möödas kuus aastat ja esimene transplantatsioon on tehtud. Paar katset oli ka enne seda, kuid üks haige ei jõudnud siirdamist ära oodata ja teisele ei sobinud doonorisüda," ütleb Taal.

Ta räägib, et Baltimaade suhtes ollakse esialgu veel umbusklikud ning seetõttu on nad Scandiatransplantis katseajal. See tähendab, et eestlased saavad doonoriorganeid edasi anda, kuid eeslastele teiste maade doonorite organeid ei siirata ning sobiv doonor tuleb leida Eestist. Täisliikmed on hetkel Soome, Rootsi, Taani, Norra ja Island. "Kõige keerulisem on leida 0 veregrupiga südameid noortele suurt kasvu meestele. Tähelepanuväärne on ka see, et mehele ei saa enamasti naise südant siirata, sest naise süda ei saa mehe organismis hakkama," ütleb Taal, lisades, et vastupidine variant on aga võimalik.

Taal kummutab müüdi, justkui oleksid doonorid tüüpilised mootorrattaga vastu puud kihutanud inimesed: "Doonorid on 80% juhtudest iseenesliku peaaju verevalandusega inimesed, kellel diagnoositud ajusurm. Neerud, maksad, kopsud, süda – kõik, mida vaja – eemaldatakse ja antakse neile, kel vaja."

Hetkeseisuga on Eestist Skandinaavia maadesse läinud 15 südant. See protseduur on keeruline ning südame eemaldamine ja siirdamine peab mahtuma nelja tunni sisse. "Süda talub isheemiat ehk vereta olekut neli tundi. Ehk siis kui ühes kohas lõigatakse süda välja, siis teises lõikustoas on haige juba ette valmistatud ja ootel."

Maailma esimene edukas südamesiirdamine tehti 1967. Lõuna-Aafrika Vabariigis. Aastas tehakse maailmas 6500 südamesiirdamist. Helsingis on tehtud üle 500 südamesiirdamise, seal tehakse umbes 20 siirdamist aastas, praegu ootab südant üle 20 haige, neist pooled südame vasakut vatsakest toetava seadmega. 10 aastat pärast südame siirdamist on elus umbes 70% haigetest (kusjuures kõik surmad ei ole seotud siiratud südamega). Hetkeseisuga on siirdamise järjekorras kaks eestlast.

Jaga artiklit

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis