Tiit Made (Kalev Lilleorg)

Leegitsevate silmadega, veenvalt kuri ja silmanähtavalt kibestunud juhtiv opositsiooniline naispoliitik teatas kohe, kui Rõivase valitsus oli koha sisse võtnud, et kriitikavaba sadat päeva nemad ei anna.

Nii saigi Taavi Rõivase valitsus algusest peale kloppida nii vasakult kui ka paremalt. Seda võeti muljetavaldavalt rahulikult. Kui sada päeva mööda sai, esitati külmalt eduka tegutsemise aruanne. Luige-haugi-vähi koalitsioonileping kuulutati 84% osas täidetuks. Puudujäävat 16% võib siis käsitleda enesekriitikana. 

Nagu kreeklaste rahvusliku olemise põhielement on tööst ja maksude maksmisest kõrvalehoidmine, on eestlastel kombeks kritiseerida valitsust ja tema mis tahes tegemistega olla rahulolematu kohe valitsuse esimesest ametisse astumise päevast peale. Kuid 100 viimase päeva kontekstis pole päris õige ainult Rõivase kallal õiendada. Seletan seda mõtet sedamoodi. 

Poliitiline ooper 

Mozartil on ooper "Don Giovanni", kus Don Giovanni, see naistevõrgutaja, on parajasti võtnud ette Masetto kauni kaasa Zerlina ja laulab talle "Käekene mulle anna, mu lossi tule sa". Zerlina kahtleb, ütleb, et Masettost on tal kahju, aga ikkagi läheb. Don Giovanni võtab, mis võtta annab. See lugu tunduski sobivat meie kolmest isepäisest erakonnast komplekteeritud koalitsioonivalitsuse senise tegutsemise iseloomustamiseks. Sel viisil, et Brüssel oleks Don Giovanni rollis, eesti rahvas on Masetto ja Rõivase valitsus Zerlina. Brüssel (Don Giovanni) meelitab Zerlinat (Rõivase valitsust) tegema tegusid, mis Masettot (Eesti rahvast) kurvastab ja pahandab. Zerlinal (Rõivase valitsusel) on Masettost (Eesti rahvast) kahju, kuid annab oma käe Brüsselile (Don Giovannile), läheb tema lossi ja soostub seal allaheitlikult antud käskudega. Koju tulles palub, nagu ooperis Zerlina palus Masettolt andestust, ka eesti rahvalt mõistmist. Selle palve valgusel talitab otse vastupidi sellele, millest enne Brüsselisse minekut lubas rahvale juhinduda. Näiteks küsimustes, et pagulasi ei võeta ja Kreekat enam ei abistata. Seisukohtade non-stop-muutmine on olnud vast Rõivase koalitsioonivalitsuse 100 päeva firmamärk.

Saja päeva möödumisel tulnuks seega analüüsida Eesti tegelike valitsejate ja elukorraldajate Merkeli, Junckeri ja Tuski edu või ebaedu Eesti elu seadmisel. Need Euroopa poliitikahiiud on saanud kriitikavabalt tegutseda, isegi kiita. Nende seisukohtade elluviijad meie mail on aga olnud ränga nahutamise objektiks. Nimetatud on ju korraldanud, et Eesti peab abistama nii pagulasi kui ka Kreekat ja seepärast ehk isegi sadu miljoneid eurosid korstnasse kirjutama ning seejuures veel tänuliku näo tegema.

Muidugi saab Rõivasele ette heita, et möödunud 100 päeva jooksul jäi ta Kreeka kolleegile Tsiprasele ministrite vahetamisel kõvasti alla. Meil sai vahetatud vaid üks minister. Tsipras saatis kabinetist minema korraga koguni kümme tööga mitte hakkama saanut. Rõivasel istub valitsuslaua ümber arvukalt inimesi, kellest pole olnud midagi kuulda ega näha. Tänu Kreeka trallile on saanud sõna Sester, tegutseb muidugi Ligi ja pisut ka Mikser. Teised on rohkem olnud "neid saatvad isikud", kes moodustavad valitsuses tolle vajalikult kuuleka (isegi sotsiaaldemokraadid), kuid mitte agressiivse enamuse. 

Treial-günekoloogidest puudust pole 

Fakt on, et välisministri vahetus oli meeliköitev. Ega meie välisministril muidugi suurt oma peaga mõelda ei ole olnud vaja ega ka tule. Välisministeeriumis on taasiseseisvumise ajal olnud juhtival kohal mitugi parteisõdurit, kes välispoliitikast suurt midagi ei taipa. Nüüd on lõpuks seal inimene, kes on välispoliitikast läbi imbunud. Saab näha, kuidas Venemaa võtab vastu meie välisministri vahetuse ning kui veenvalt hakkab uus tegija Brüsseli korraldusi selgitama ja saadud suuniste najal samme astuma. Ega Rõivasel uue välisministri valikul muud üle jäänud kui õrnema soo hulgast keegi leida. Naisliinil on sellesse ametisse sobijad vähevõitu. Ühe käe sõrmedest jääb lausa neli üle. Kui valinuks meespoliitiku – tahtjaid oli mitu –, oleks kriitikat tulnud mitte üksi meie võrdõiguslikkuse volinikult, vaid näpuviibutusi ka mujalt. Ega palju eksida saagi, kui öelda, et siis oleks Eesti valitsus olnud Saudi Araabia oma järel teisel kohal valitsusliikmete meeste osa poolest.

Ega asjatundlikkus riigivalitsemises muidugi pole laias plaanis kunagi erilist tähtsust omanud. Oluline on parteiline kuuluvus ja vennaskondlik ustavus. Nõukogude ajal nimetati neid parteifunktsionääre ja nomenklatuurseid töötajaid, kes kõhklematult võtsid vastu mis tahes ametikoha, treial-günekoloogideks. Polnud küsimus, kas juhtida metallurgiatehast või sünnitusmaja. Peaasi, et saaks juhtida. Meil ju olukord umbes sama. Vaata kuhu riigivalitsemise poole tahes, treial-günekoloogidest pole puudust.

Soovides valitsusele edu, jõudu ja tervist, lõpetaksin selle mõttemõlgutuse ettepanekuga Taavi Rõivasele võtta valitsuse vapilauluks kunagi Mati Nuude  populaarseks lauldud viisi "Seitse ööd ja seitse päeva", millele sõnad kirjutas Toivo Tasa. Kuid refrääni sõnad peaksid olema õige pisut modifitseeritud: „Sada ööd ja sada päeva, olen olnud koduteel, sada pikka päeva sadulas". Sitkust ja jõudu!

Jaga artiklit

40 kommentaari

Päevatoimetaja

Merilyn Närep
Telefon 51993733
merilyn.narep@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis