(Reuters / Scanpix)

Reisil sattusin ma pealt nägema sellist olukorda, kus umbes 10-aastane poiss astus minu kõrval päevitava ema juurde ja nõudis raha, et ta saaks poest krõpsu osta.

Ema ütles, et kuna poole tunni pärast on nagunii söögiaeg, siis pole mõtet isu rikkuda. Poiss nõudis krõpse edasi, aga natuke pahasemalt. Seejärel meenutas ta ema talle seda, et neil olla alles eelmine päev vestlus tervisliku toidu teemal.

"Krõpsud ei ole sulle kasulikud," korrutas ema. "Mis vahet seal on? Ma ei söö ju neid iga päeeeeev," vingus poiss. "Eile alles sõid," tuletas ema talle meelde. "Mis siis, ega ma iga päev ei hakka ju sööma," vigises poiss aina pettunumalt.

Ema jäi vait ja päevitas edasi.

"NOH?" käratas poiss äkki. Selle peale ohkas ema ja hakkas käekotist rahakotti otsima. "Ära allu provokatsioonidele," hakkasin mina ta kõrval õpetusi jagama. Naine pani rahakoti tagasi. "Ootad söögiaja ära ja kõik!". Poiss lonkis pettunult basseini tagasi.

Hakkasin selle emaga rääkima "pehmode" teemal. Naise sõnul hakkab tal lõpuks poisist ikka kahju ja annab talle kõik, mida poeg soovib. Ma esimese hooga mõtlesin kohe, et see nüüd küll väga hea kasvatustöö ei ole, aga kohe hakkasin ma enda silmas seda palki nägema. Ka mina ise annan teinekord Mariga alla asjadega, mida ma alguses ei luba.

Ma TEAN, et peaksin olema järjepidev, aga mõnikord on nii, et kui tema soovitud asi või tegevus just ohtlik pole ja ta piisavalt kaua viitsib seda edasi pushida, siis ma annan alla ja lasen tal teha/võtta/näppida/loopida.

Ise üritan ennast lohutada, et vähemalt on laps vastupidav ja ei anna kohe iga asja peale alla, aga tegelikult tean ma ju päris hästi, et lapsevanem võiks olla sihikindel ja lapsele reegleid õpetada. Aga see on...raske.

Ma toon näite meie kodust - Maril tuli komme laua peale ronida. Küll me alguses keelasime teda ja tõstsime teda päevas mingi triljon korda laualt maha, siis ühel hetkel lihtsalt enam ei viitsinud. Tõstsime lihtsalt laua pealt kõik asjad maha ja keerasime toolid tagurpidi.

Ehk siis selle asemel, et lapsele selgeks õpetada, et EI TOHI, leppisime lihtsalt sellega, et kui ronib, pole tal seal midagi lõhkuda ja loopida.

See basseiniäärne kogemus näitas aga, et ega lapsed seda ära unusta, kui ema kergesti leebub ja lõpuks ikka kõike lubab ja annab. Selle poisi ema ütles mulle ka, et emad ollagi leebemad, et isa sõna kuulatakse nagu rohkem.

Kui ma selle üle mõtlen, siis tõepoolest on nii, et Kardo kas lubab, või ei luba. Mina olen selline, et lõpuks läheb ikka süda haledaks ja annan Marile just seda, mida ta parasjagu teha soovib.

Kallid emad, kuidas teil on? Kas läheb mõnikord süda haledaks ja annate asju, mida alguses ei luba?

Jaga artiklit

15 kommentaari

A
akaatsia  /   08:48, 18. nov 2015
hu ta hell is Kardo? Priit oli ju, mis temast sai?
A
Andrus (andrus2000@gmail.com)  /   08:59, 13. nov 2015
õhtuleht peab ka igasugu saasta avaldama.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis