Ma küsisin täna Kardolt, et huvitav, miks me nii ammu koos sarju vaadanud pole. Selle peale mõeldes ei pidanud väga kaua vastuse üle juurdlema - Maril on viimasel ajal tekkinud paar uut harjumust, mis meile kohe üks teps ei meeldi.

Üks nendest on  näiteks see, et ta lihtsalt ei jää enne 12st magama. Kuna ka meie ise lähme tavaliselt südaööl magama, siis ongi nii, et läheme kõik koos magamistuppa, mis tähendab seda, et meil ei ole Kardoga absull omaette olemise aega olnud. 

See hakkas umbes 3 nädalat tagasi, mil Mari õppis ära oma teise "suurepärase" oskuse, milleks on jonnimine. Ta ei teinud kunagi enne nii, aga nüüd on selline lugu, et kohe kui talle midagi ei meeldi, vajub ta täiesti lödiks ja hakkab hüsteeriliselt nutma. See võib juhtuda näiteks selle peale, et keegi keelab tal näppe pistikusse toppida või siis, kui üks lego ei lähe ilusasti teise sisse. Ütleme nii, et üks väga, väga ebameeldiv komme mu kõrvadele. 

Enne pani Mari ööunne ämm kuskil 10 paiku. Paari tunni pärast tassisime meie Mari oma magamistuppa. See süsteem oli jumala hea. Sai kaks tundi omaette olla, juttu puhuda, telkut vaadata, filme kaeda, mida iganes. Ühel kaunil päeval, umbes paar nädalat tagasi, otsustas Mari, et tema enam vanaema kõrvale magama minna ei taha. V

ähe sellest, iga kord, kui keegi ta nüüdsest sinna viib, hakkab Mari lohutamatult nutta röökima. Ükskord jalutas ta ise sinna sisse ja hakaks nutma, nii et mina ei tea, mis viha tal selle toa vastu tekkinud on.

See aga tähendab seda, et nüüd peame meie ise Mari magama udjama, või laskmagi tal 12ni üleval olla, mis ei tundu nagu üldse mitte adekvaatne vanemdamine. Suur aga on see, et Mari EI TAHA magada.

Tavaliselt paneme nii mina või Kardo teda konkreetselt nii kaua magama, et jääme ise ka õndsasse unne. Selles suhtes hea, et lähme ise ka varem magama, aga suht random, et Kardo ütleb, et kuule, ma lähen panen siis Mari magama, pane film tõmbama ja ootama võin mina jäädagi, sest Kardo enam iial ei naase. Vastupidi muidugi ka.

Kell näitab mulle, et Kardo läks üles täpselt tund ja 7 min tagasi ja ma miskipärast usun, et mina jõuan enne üles, kui tema alla. Eile langesin mina Mariga umbes samal ajal.

Aga no, mul ei tule pähe ühtegi ideed, et miks nii lambist juhtus? Hommikul ärkab ikka samal ajal 8-10 vahel (jumal teab, millest see oleneb, aga kaootiline ärkamine on tal alati olnud). Lõunaunne läheb üldiselt 1-2 paiku ja ööuni siis nüüd nii palju nihkes. 

Kuidas seda muuta saaks? Elu näitab, et me võime temaga kell 10 sinna tuppa minna, kardinad ette tõmmata ja pimedas kössitada, aga magama ta ikka enne poolt kahtteist ikka ei jää.

See on nii frustreeriv, et vähe pole. Täna on veel üsna vaikselt läinud, mõnikord hakkab ta Kardoga veel nutma ka, sest tahab uksest välja alla tagasi tulla. Minuga ta seda ei tee, vedeleb niisama voodis, keeleb, vähkreb, jaurab.

Igatahes, kui kellelgi on ideid, mismoodi saaks lapse paar tundi varem magama, ilma mingit uinutigaasi kasutamata, siis olen üks suur kõrv!

Jaga artiklit

14 kommentaari

*
****  /   00:34, 2. jaan 2016
Vaatan seda pilti blogi juures. Ema ja isa pulmad ja nuttev ja pirisev laps. No ei ole meeldiv. Toredam on ikka enne abielluda ja siis lapsi muretseda.
N
no režiim on ikka põhline  /   07:19, 8. juuli 2015
mitte, kell 10 magama vaid ikka kell 9 magama. ja regulaarselt, iga õhtu. voodisse ja magama.
mul ei ole laps kunagi enda juures maganud. lapsel oli oma voodi.
rääkisime vaikselt juttu, lugesin muinasjuttu või laulsin. ja nii see uni tuli. ei olnud probleemi. laps ei olnud muidugi ka mingi hüsteerik, kes lambist lõugama hakkas.

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis