Treener Ave Tõitoja (esiplaanil) juhendamisel kogetud BodyJam treening oli minu jaoks küll keeruline, kuid siiski järgi tehtava sisuga. Milles kindlasti teisele all jäin, oli treeningu lõpuni positiivse naeratuse näol hoidmine. (Kristi Jahilo)

Tantsusaali või ööklubisse minek mind enam ei kutsu ega kõneta. Kui on aga soov naisega tantsujalga keerutada, tuleb leida lahendus. Minu puhul oli selleks eksprompt-osavõtt tema iganädalasest rühmatreeningu-rutiinist.

BodyJam on üks neist rühmatreeningutest, mis kuuluvad ülemaailmsesse Les Mills treeningprogrammi. See tähendab seda, et nii muusika kui treeningkava vahetuvad iga kolme kuu tagant ja kõik Les Mills litsentseeritud treenerid jälgivad sama programmi.

Kuna treeningu nimi mulle palju eelinfot ei andnud – ju ta üks tantsuline kekutamine on – siis ei osanud seda ette ei karta ega oodata. Ja kui mu naine sellega nii hakkama saab, et iga uut trenni pikisilmi ootab, siis ei saa see midagi hirmsat olla.

Kuna mu kaasa oli oma energiast nakatava treeneri Ave Tõitoja kohta kodus vaid kiidusõnu jaganud ning väidetavalt olla ees just uue programmi õppimine (kus nii uued kui vanad osalejad on enam-vähem võrdses seisus ja alustavad taas algusest), siis oli mu "jah"-sõna kiire tulema. Pealegi oli küsimus ka uudishimus ning uue asja enda jaoks avastamises.

Nagu seesugustel tantsulistel treeningutel kahjuks ikka, olin paarikümne osaleja seas ainus meeshing. Et kõik mu varasemad kokkupuuted keksupõhiste treeningutega olid olnud keerulised (tunnistan, et mulle käib veidi üle jõu enda nii kiire rütmi saatel koordineeritud liigutamne), siis jäin tagasihoidlikult pidama tagumisse ritta. Kui seal üks kohmakas karu vehib, ajab see teisi ehk vähem segadusse kui esireas, mõtlesin. Loll. Oleksin pidanud just vastupidi esimesse rivvi minema, et treeneri näidatud liikumiskombinatsioone ligidalt näha ja õppida.

Muusika pandi mängima ja siis see algas. Stiililt võiks neid näidatud tantsusamme pidada pigem hiphopilikeks. Senikaua kuni rahulikumalt üksikuid elemente harjutasime, sujus kõik kenasti. Siis keerati rütm mitmekordseks ning oli järg need üksikud osad õige kiirusega ühe jadana ette tantsiskleda.

Vaevu jõudsin järele! Nii sammud kui käteliigutused läksid kergelt sassi ja seepärast proovisin niisama teiste järgi rahmelda ja midagigi sinnapoole esile kutsuda. Veider: vaatad ja saad aru, mida tegema peaks, aga kui proovid sedasama ise järgi kopeerida, on tulemuseks suhteliselt õnnetu pusimine ja posserdamine.

Kui treener vaateulatusest teiste taha ära kadus, siis tegin nii, nagu teised treenivad daamid mu ees. Ennekõike mu oma kaasa, mis oli armas, sest siis oleksingi justkui temaga koos tantsinud. Mis sellest, et ta minu poole kogu tunni ajal seljaga oli!

Mida siis kogemuse kohta öelda? Esiteks – tund kulus kiiresti. Mis on märk sellest, et igav ei olnud ega hakanud.

Teiseks – higi võttis lahti. Mis kinnitas, et ka rütmilisest keksimisest võib trenni mõttes hea kardiokoormuse saada.

Kolmandaks – nagu ka treener ära mainis – ei tohiks BodyJamist osavõtt jääda ühekordseks ettevõtmiseks. Et näidatud kavadest ja nende sisust paremat mekki saada, tuleks käia vähemalt kolmes treeningus. Seda usun ma küll. Sest korraks kihvatas sees – no mis see siis olgu – ma PEAN hakkama saama! Teisel korral oleks kõik kindlasti juba sutsu tuttavam ja kergem olnud.

Niisiis julgen anda neist tantsulistest trennidest, mida sel poolaastal MyFitnessi klubis järele olen proovinud, BodyJamile kõige positiivsema hinnangu. Sest mulle näis, et selles on minusugusel võimalk mõne korra järel asjast kõige rohkem aimu saada. Kuigi – parema meelega eelistaksin järgitegemise asemel tantsivaid daame niisama kõrvalt vaadata. Kel tuleb see välja mängleva kergluse ja rõõmu, mitte higi ja vaevaga.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis