Et ratturid võiksid tunda end suure ja kokkuhoidva perena, tuleb käituda ka sadulas härrasmehena ning üksteisest lugu pidada. (Hawaii Express)

Jalgratturite seas kohtab samasugust läbilõiget inimestest kui autoroolis istujatestki. Suurem osa sõidavad heas usus ja reegleid järgides ning alati leidub saja juhi kohta paar tolvanit, kellele miskit korda ei lähe.

Kui autorooli pääsemiseks tuleb läbida eelnevalt teoreetilised ja praktilised katsed (kuigi ega haritus ainuüksi idioodist liikluses inimest tee), siis rattasadulasse võivad istuda kõik täiskasvanud olenemata nende liikluskultuurist ja käitumispädevusest. Pole siis imestada, et kuna sõela selles osas praktiliselt pole, tekitavad seesugused oma käitumisega liiklusruumis ka oluliselt suuremat pahameelt.

Õnneks on ratturitel ja ratturitel vahe. Sportlike ratturite hulgas kohtab kultuuri oluliselt rohkem (kuigi erandeid jagub siiagi). Ja kui keskenduda vaid ühele osale neist - maanteeratturitele - siis on sealne käitumisreeglistik oluliselt rohkem paigas kui mujal sõitvatel väntajatel. Kui arvestad teistega, arvestavad ka teised sinuga. Ehk teisisõnu: mis teeb ühest (maantee)ratturist härrasmehe (või velodaami)?

Loetlen üles mõned momendid.

Maanteeratturid on ühed vähestest, kui mitte öelda ainsad, kes üksteisest vastassuunas möödudes hea kombe kohaselt väikese peanoogutuse või käeviipega tervitavad. See on märk solidaarsusest ja kokkukuuluvusest: "Minu lugupidamine, et ka sina oled täna sadulasse istunud ning veerema tulnud!".

Tean mõningaid, kes multisportlastena on üritanud seda vana ratturite kommet rakendada ka tervisejooksu tehes, ühmates vastutulevale jooksjale tervituse või kostitanud teda kerge viipega. Üheksal juhul kümnest on jäädud seda rumala pilguga saatma - et mõni imelik või? Miks ta minuga kontakti otsib? Lööb külge? Või on tegu vaimuhaigusega?

Ei, jooksurajal see ei tööta. Maanteel sadulas aga küll. Igal pool maailmas. Proovige ise järgi!

Grupiga koos sõites kehtivad maanteeratturitele kindlad käitumisreeglid, mis muudavad sõidu ohutumaks ning hoolitsevad ühtse organismina oma teiste liikmete eest. On tavaks saanud, et lihtsate käemärkidega antakse oma kõrval , aga ennekõike selja taga liikuvale kolleegile märku ohtlikumatest või järsematest kurvidest-pööretest, asfaldiaukudest, teel olevatest takistustest ja enda toimingutest (nina nuuskamised, sülitamised, joogipausid, peatumised, tempomuutused).

Tihedas pundis vändates on eespool sõitva kolleegi märguanded ainsateks infoandjateks ning seega hädavajalikud. Kes ühistreeningutest ja sõitudest varem puutumata on jäänud, peaksid seal kasutusel olevatest kätemärkidest õige varsti aimu saama – nende mõistmine ja kasutamine pole sugugi raketiteadus.

Kui tegu on grupisõidu- ja treeninguga, siis liigutakse maanteel ühtse organismina. Jääb keegi grupist maha - oodatakse teda solidaarselt järele ning vajadusel osutatakse talle pisut abi ja tuge (tuulevarju, veetakse gruppi tagasi, ulatatakse turgutuseks oma joogipudel vms).

Märka ja aita hädasolijat! Kel on kunagi maanteesõidul vaja läinud varu-sisekummi, pumpa või mõnd muud vajalikku eset (näiteks rattavõtit) teab hästi, et kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem. Kui veidi kannatlikult oodata, siis suure tõenäosusega peatub varem või hiljem keegi kaasväntajatest ja pärib, kas vajatakse abi.

Minu puhul on see toiminud. Ja kui võimalus, osutanud ka ise seesugust abi teistele. Ka siis, kui kaassõitjaks on mõni nooruk või mitte-sportlane. Kas on siis lihtsalt rattal kett maha tulnud või juhtunud midagi muud, mis ratturi on teepervele sundinud: "On kõik korras, kas abi on vaja?". Piisab ühest lihtsast küsimusest. Ja kui ka otsest abi vaja pole, aitab teadmine, et sinust tehakse välja ning sa pole ratta ning oma hädaga kunagi päris üksi. See loob tugeva kogukonna kindlustunde.

Kui satute maanteele üksinda trenni tegema, kuid jagate sama sõidusuunda mõne teise endasarnase kolleegiga, pakkuge talle oma tuulevarju või seltskonda. Kõva vastu- või küljetuulega, kui pärast pika pingutust on energia juba otsakorral, on seesugusest kompanjonist meeletult palju abi. Et mõned kilomeetridki tema selja taga tuulekotis veidi taastuda ja jõudu koguda.

Päris head (ja väikese huumoriga immutatud) õpetlikku näidisvideot, kuidas oleks õige maanteel maanteeratturina käituda, saab vaadata SIIT!

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis