3
fotot

Kujutage ette, et teil on juba pikemat aega olnud suur-suur jäätise isu. Lähete poodi, valite ühe maitsva glasuuritud pulgajäätise välja, maksate selle eest ära ning asutate siis koduteele, et ilusat ilma nautides sealt aeg-ajalt keelega kostitada. Ja siis kukub jäätis maha ning olete sest ilma!

Samamoodi on alguse saanud mu tänavune triatlonihooaeg. On olnud ootus ja tahtmine, aga tulemust kirja pole saanud. Jüri triatlonil rattarajal läks esikumm ja sinna see jõukatsumine jäi.

Kuna kripeldus korraliku avastardi järgi oli segavalt suur, siis oli järgmiseks võimaluseks end realiseerida neljapäeva õhtupoolikul Kuusalu spordikeskuses peetud basseinitriatlon. Et mitte üleliia isekas olla, otsustasin sel korral osaleda võistkondlikus arvestuses.

300 meetrit ujus basseinis mu poeg Jaan Markus, umbes 14-kilomeetrist rattarada mõõtsin mina ning kolmekilomeetrise jooksuga lõpetas ala poja klassivend ja trennikaaslane Markus Arm. Seltsis on ikka väheke vahvam ja kindlam ka.

Eelmisel aastal samal üritusel osaledes jäime võistkondlikult neljandaks. Sel korral olid poisid oluliselt paremas vormis (ja ka vanemad) ning lootsin, et ka mina nende hoogu oma osalusega palju maha ei tõmba.

Osavõtjaid oli rohkem kui varasematel aastatel. Nii individuaalarvestuses kui meeskondlikult, lisaks ka kaks perekondlikku mansat. Tõotas tulla kohtade pärast tihe rebimine!

Ujumine läks kenasti. Poiss tegi 300 meetri sees oma uue 200-meetri isikliku rekordi ning lõpuaeg 4.09 andis igati korraliku viienda stardipositsiooni. Kuna ülejäänud võistlejad ja meeskonnad olid kõik täiskasvanutega täidetud, oli poiss tubli ja tema tulemus tegi rõõmu.

Nagu rahvatriatlonidele kohane, läbib igaüks seda oma parema äranägemise järgi. Nii oli neid, kes oma ujumisoskust mitme stiili vahel kombineerisid, liikudes algul jõukohaselt kroolis, konnas ja korra isegi selili. Vahet ei ole, tunnustus osavõtjatele igal juhul, sest seesuguste rahvaspordistartide juures on alati olulisem osavõtt ja mõõduvõtt iseenda, mitte teistega.

Rattasõidu stardis oli kohe näha, kui ebavõrdsetel alustel väntama minnakse. Kuigi kõik oleneb ikka sadulas olevast väntajast, andis juba vaba rattaklass aimu, et maanteepüsside vastu käepäraste maastikuratastega ei saa. Üks lihtsalt veereb kiiremini kui teine - mis teha!

Nii sain juba esimesel kilomeetril minu ees startinud kolm konkurenti kätte. Ja siis õige pea tulid tagant juba veel kiiremad, kes omakorda mulle oma tagarehvi veeremist demonstreerisid.

Kuna ilm oli väga tuuline ja meie sõitsime üht väiksemat ringi, siis oli allatuule osa eriti lustiline. Piki kergliiklusteed veetud sõidurada, kus ees laiutamas ülisile asfalt, tõusis kiirus korraks koguni 47,5 kilomeetrini tunnis. Suutnuks seesugust numbrit ka vastutuule osal hoida!

Suurema osa rattarajast sõitsin koos ühe nooremapoolse Eesti triatlonikoondise vormi kandnud tüdrukuga (vabandan, et kombe peale kantud nime siinkohal ei meenu ka teda tunnustada ei saa). Korraks sai ta minust ette, siis mina temast ja lõpus enne vahetusala oli taas tema minu ees. Sitke ja tugev tüdruk!

Ratas hoidikusse ja käteplaks jooksja Markusele ja metsavahele nad hetke pärast juba kadunud olidki. Hoolimata sellest, et mõned olid jäänud selja taha ja teised minust möödunud, oli positisioon endiselt viies.

Jooksurajal tulid sisse juba päris suured vahed. Nagu hiljem korraldaja vabandas, oli põhjuseks ebapiisavalt tähistatud rada, mistõttu mõned tegid umbes 300-meetri suuruse lõike ja teised sama suure lisapauna. No kahju küll! Kui raske saab siis olla õigetele pöördekohtadele jupp lindikest siduda olla!

Igatahes lõpetas Markus auväärse neljanda kohaga. Parim tiim tema ees vaid umbes 50-meetrise edumaaga. Kuid arvestades ea koefitsenti, et nii meie ujuja kui jooksja olid vaid 14-aastased, ja rinda pisteti täiskasvanutega, oli põhjust igati rahule jääda. Üldarvestuses neljas koht ning tiimide arvestuses teine. Jess!

Nii sai triatlonihooaeg lõpuks oodatud ja õnnestunud avastardi. Tänu teistele tiimiliikmetele oli põhjust tunda sügavat rahulolu ja uhkust tulemuse pärast. Igaüks meist kolmest parandas kas oma senist rekordit või tegi maksimumilähedase tulemuse.

Milline start järgmisena ette tuleb, peab vaatama juba kalendrist. Sest see on muutunud valikute osas juba nii tihedaks, et peab langetama õigeid otsuseid.

Kui vähegi temperatuuri hoiab, peaks kindlasti lähiajal vähemalt korra ka avavees ujumisega algust tegema, et esimestel päris triatlonidel juba mingi väike kogemus ja meeldetuletus all oleks. Mõned tuttavatest on oma ujumiskalipsod Männiku karjääris juba sisse õnnistanud. Vesi olevat seal umbes 17-kraadine.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis