2
fotot
Üks näide liikluskultuuri arusaamast suures grupis. (Toomas Tatar/TallinnCity)

Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas Bicycle Week raames järjekordne õhtune ühisveeremine ratastel nimega Tour d'ÖÖ. Tore, et linnas on olemas nii paju rattureid. Ja kahju, et osa neist absoluutselt tänavatele üheskoos sõitma ei sobi.

See, mis õhtusest ühissõidust hinge kripeldama jäi, ei kadunud sealt järgmisel ega ka ülejärgmisel päeval. Vastupidi – kasvas hoopis nagu salaja kerkima unustatud pärm, kuni tundsin, et see vajab väljaütlemist.

Olen ennast ikka hingelt ratturiks pidanud ning tunnen teiste samasugustega teatavat ühtekuuluvustunnet ja hingesugulust. Sageli väljendub see rahvaspordiüritustel, kus sinuga koos on joonel sadu või isegi tuhandeid kaaslasi. Või treeningutel, kui näed maanteel või metsarajal vastu väntamas samasugust kergelt higist leemendavat ja pingutavat kamraadi. Või lihtsalt kusagil tänavatel, kui näed, mismoodi mõni ilma ja liiklust trotsides väntasid ringi ajab, et jõuda tööle, poodi või koju omi asju ajama.

Viie aasta eest, kui Tour d'ÖÖ nimeline sari alguse sai, oli sel robinhoodilik hing sees. Kogukonna muskel näitamaks ja meelde tuletamaks, et lisaks autodele liigub teedel ka rattureid ning neid peab samamoodi respekteerima ja tähele panema kui teisi liiklejaid.

Igal aastal olen korra sest ühissõidust osa võtnud ning iga korraga on algusaegne entusiasm jahutust saanud. Sest ettevõtmine on kasvanud sedavõrd suureks, et vahva ühise massi kulgemise ja enda näitamise asemel on see paiguti asendunud teatavat sorti liiklushuligaansusega. Püüan näitlikustada.

Hoolimata sellest, et iga sõitu turvavad ja ohjavad velokarjused, kelle ülesandeks on tagada väntajate turvaline jõudmine ühest sihtkohast teise ja sulgevad nendeks hetketeks autoliikluse, kui on tarvis tänavaid või ristmikke ületada – hoolimata ka iga kord ruuporis meelde tuletatud hea liiklemise tavade meeldetuletamisest – satub alati sellesse mõnetuhandelisesse velomassi idioote, kloune, tolasid, ülbikuid, flegmasid ja lihtsalt udusid, kes tõrvatilgana meepotis meele mõrudeks teevad.

Möödunud reede õhtupoolikul sai järjekordne tuur ratastel (mis toimumiskorralt juba 25.) alguse loomaaia Õismäe-poolse sissekäigu juurest. Tiir tehti ümber Harku järve ning siis suunduti piki Stroomi ranna kergliiklusteed läbi kopli Telliskivi loomelinnakusse.

Kui manada silme ette Harku järve ümbruse kaart, siis oli rahvast sedavõrd palju, et kui selle esimene ots oli juba teiselpool Harku järve Selveri poe juures, venisid viimased ratturid kummipaela uimase otsana veel teiselpool järve Olerexi tankla juures. Vahemaa umbes 4 kilomeetri kanti.

Vaatamata selle, et velokarjused andsid endast parima ning ergutasid inimesi mitte pikki vahesid sisse jätma, ja tempot tõstma, ei vääranud see suveõhtut tigudena kruiisima tulnute liikumiskiirust. Küllaldaselt oli selliseid, kes endast sõidu ajal selfisid klõpsisid või mobiilis sõnumineerisid. Ja kuna õhtu oli jahedavõitu, mõneks ajaks oma pihud sootuks jaki taskutesse sooja suskasid ning ratast käteta juhtisid. Oli neid, kes kindlasti esinema pidid ning igal võimaliku hetkel oma oskusi näidata armastasid, sõites osavalt vaid tagumise ratta peal. Oli trikitajaid, kes iga üle- ja mahasõidu spektaakliks kujundasid, tehes sinna otsa mõne efektse hüppe või muu akrobaatilise viguri. Oli neid, kes täie südamerahuga linnatänavatel vastassuuna rajal sõitsid või risti-rästi kiirendades ja pidurdades ringi sõelusid.

Ühesõnaga – nagu tavalises autoliikluseski oli see läbilõige igat sorti juhtidest. Ja seda tihedas inimmassis, kus see näis paljudel olevat üldse esimeseks ja ainsaks kokkupuuteks grupisõiduga. Esines äkilisi pidurdamisi ja kergeid mükseid, kuid mitte õnneks tõsiseid kukkumisi.

Kiivrikandjaid oli silma järgi protsendi võrra taas rohkem kui eelmisel korral, kuid valdavalt andsid tooni siiski paljaspäised velohipid, kelle üle pea kammitud soengutega peakaitse kuidagi kokku ei sobi. Eks see on igaühe valik – soovi korral võib mõni ju ka kiivri asemel omale ka telliskivi nööriga pealaele siduda. Vaba valik! Kuid paganama kahju, et peanupu kaitse sellisel massiüritusel veel normiks pole saanud.

Kui spordiürituste korraldatel lasub kohustus informeerida linnarahvast oma võistlusest ja võimalikest teesulgemistest või liikumistest sellesisuliste liiklusmärkide ning avalike teadete kaudu, ei mahu see ettevõtmine nende kriteeriumite alla. Marsruut tehti nüüdki teatavaks alles sõitu alustades. Mõneti oli isegi kahju neist autojuhtidest, kes oma tavapärast kulgemist umbes poole tunni jagu paigal passides pikemaks pidid kasvatama. Kuni ratturid neist mööda venisid.

Liikluseeskirjade kohaselt tuleb järgida liiklusreguleerijate märguandeid. Kui selle asemel on aga rattaaktivist, kes vaid oma veloga tee blokeerib ja autodel ratturite liikumisest takistab, on küsimus juba hea tahte näitamises. Kas autojuht on mõistlik ja laseb sel toimuda või näitab välja oma pahameelt.

Paljud asjad jäid hinge kriipima. See, et korraldajad seda massiüritust endistviisi partisanidena läbi viivad. Ning et ratturite seltskonnas leidub endistviisi terve hulk tolasid, kes ei oska või taha teistega arvestada.

Aga vähemasti on kõiges selles arenguruumi.

Jaga artiklit

14 kommentaari

P
Puupead  /   19:49, 18. juuni 2015
Väga vahva ettevõtmine, aga soovitaks kõigepealt kiivrid pähe panna...
Soovin edu arengus. Peaasi, et üritus ei sunbuks.
A
autojuht  /   10:36, 12. juuni 2015
Massiüritustel on vaja pikka meelt ja üksteisega arvestamist veel enam. Suhtun jalgrattasõitjasse kui minust nõrgemasse ja arvestan temaga nagu teed ületava siiliga kes soovib ellu jääda.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis