3
fotot
Kitsukesevõitu tänava tõttu olid pealtvaatajate kohad raja ääres limiteeritud. Finišis sai võistluste kulgu jälgida suurelt ekraanilt. (Valdo Jahilo)

Laupäeval peeti vanalinnas Pikas jalas maha jalgrataste mäkketõusuvõistlus, ametliku nimega Red Bull Hill Chasers 2015. Kuna nii ratta- kui osavõtjate klass oli avatud kõigile soovijatele, olnuksin rumal, kui selle võimaluse maha oleksin maganud.

Et eelreklaamis kuulutati, et kohti mõõduvõtuks on vaid 300 kiiremale registreerujale, olin üks esimeste seas, kes end sinna kohale asutas, et stardikoht kindlustada. Paar aastat tagasi toimus Red Bulli eestvedamisel sarnane mäkkesprint Toompea jalamil Falgi teel. Seda käisin vaatamas ning hammas jäi verele. Nüüd olid tingimused teised, sest asfalti asendasid ilusad kumerad vanalinna munakivikaared.

See, millise veloga starti minna, ei tekitanud hetkekski kõhklusi. Mõni aasta tagasi olin oma hübriidiga osa võtnud Jõulumäel peetud duatlonist, kus tuli rattaga üles- ja allamägesid mõõta. Kuna pedaalidel korve ega klippe polnud ning ratas ise oli suhteliselt raske, kihutasid konkurendid maanteekatega nagu viuhti mööda. Sestap valisin sel korral ettenägelikult võistluspilliks oma maanteepüssi, mis on iluliselt väiksema kaalu ja parema stardikiirendusega

Esmalt olid plaanis individuaalsed kvalifikatsioonisõidud. Nendest 32 kiiremat pääsesid edasi veerandfinaalidesse, kui starditi juba neljakaupa. Silma jäi üsna erisuguseid rattureid: küll liibuvates kostüümides sportlasi kui ruudulistes lahtiste pluusihõlmadega lehvitavaid trikirattureid. Mõni üksik tuli rajale täiesti hetkeemotsiooni ajel – et ohhoo, mis siin toimub? Nimi kirja ja rajale!

Kuna registreerusin esimeses otsas, sain ka sellele vastava numbri – 11. Mõned minutid enne lähet otsustasin teha veel viimase tiiru ümber Vene kiriku, et veidi jalad liikuma saada. Sellest mõnesajast meetrist piisas täiesti, et tagasi jõudes nentida kurba tõsiasja: tagumisest rehvist oli selle käigus lahkunud igaviku teed kogu kallis kodunt kaasa võetud õhk.

Pagan! Just kõige ebasobivamal hetkel. Ja nagu ikka – liigse eneseusuga kohale tulles – olin ma taas arvanud, et mis selle paarisaja meetri pärast ikka varu-sisekummi kaasa võtta – ainult liigne vaev! Rehvist õngitsesin välja ilusa ja kvaliteetse rõhknaela (kust seesugune munakivide vahele üldse sattunud oli, jääb arusaamatuks, aga ju võis põhjus olla äsja lõppenud vanalinna päevades, kus seesugust lisakraami maha võib pudeneda).

Lasin kiirelt silmadel ringi käia, kas kusagil on veel maanteeratastega kohaletulijaid. Maanteeratas + keskealise mehe reie ümber olev liibuv lükra annab suure tõenäosusega tulemuseks ka tagavara-sisekummi. Kogemused maksavad, eks ole. Läkski õnneks – esimene, kes välimuse järgi seesugust kraami kaasas võiks kanda, oli lahkelt nõus seda ka minuga jagama. Uus sisekumm oli paigas mõne minutiga. Väike teleskoop-käsipump on õnneks mul endal alati raami küljes kaasas. Nibin-nabin jõudsin kenasti oma ajaks starti.

Rajale päästeti väntajaid 15-sekundilise vahe tagant. Kolm...kaks...üks... ja minek! Esimesed sadakond meetrit läksid minu arust päris hea hooga. Ülekanne oli enam-vähem õige ning sadulas püstiolevas asendis andsin kuuma, nagu jaksasin. Ja siis, kui juba lõpp silme ees terendas, ja proovisin igasse jalatõukesse ja tõmbesse veel rohkem pauerit suruda, tuli see rajaosa, kus kivide vahel oli sutsu rohkem liivapuru. Kõige selle tulemusel kippus tagumine ratas siledatel kividel ja lahtisel purul libisema ja kruusa üles keerutama. Hoog rauges ja lõpp aina lähenes.

Neetud, nii lühike maa! Ja ilmselgelt teeoludele mittekohane sõiduriist! Mõni üksik tugevam ja osavam suutis oma maanteerattaga kvalifikatsioonist edasi jõuda, kuid sel päeval ja rajal tegid ilma siiski 29-tolliste ratastega maastikutangid, mille rehvimuster- ja laius haakusid selle teega paremini. Samuti andis tuntava eelise jäik esihark, sest lahtise amordiga kippusid paljud sõidukid rajal liialt vetruma ja õõtsuma.

Kokku said aja kirja 64 võistlejat. Mina jäin oma tulemusega pidama 47. kohale. Ülekaaluka võidu napsas 18-aastane Kalevi jalgrattakooli kasvandik Oliver Keller.

Jah, ega poole noorematega rinda ei pista pole naljaasi. Seda enam, kui klass on vaba ning üheskoos on nii talendikad ratturid kui minusugused keskealised asjaarmastajad. Aga kogemus oli vahva ja lahe! Igal juhul plaanin eelreklaamidel silma peal hoida, et järgmisel aastal taas kohal olla.

Tavapäratu võistlusformaat andis samasuguse fun-mõõdu välja kui oleks korraks suurde pallimerre sukeldunud. Kaotada polnud midagi, uue kogemuse võrra rikkamaks saada aga küll. Kes võistluse finaalidest tehtud tehtud otsepildi-videoülekande Õhtulehe saidil maha magasid, saavad tasuks vaid üksikuid pilte vaadata ning kogu melu ja meeleolu nende toel ette kujutada.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Teet Teder
Telefon 51993733
teet.teder@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis