2
fotot
Sisekummi purunemine on rattarajal enim levinud hädadest. Õppinud kätes läheb uue kummi panemiseks mõni minut. Et rajal mitte liigselt aega raisata, võiks teinekord rehvivahetamist trenni mõttes lausa niisama kuivalt harjutada. (Valdo Jahilo)

Pühapäeval peetud Jüri basseinitriatlonile läksin suurte ootustega. Minu jaoks oli tegu hooaja esimese triatlonivõistlusega ja see pidi aimu andma, mismoodi ettevalmistused on sujunud.

Linnalähedase võistlusena on Jüri basseinitriatlon olnud alati üsna kopsaka osavõtjaskonnaga. Hommikupoolik oli laste startide päralt ning pärast neid tulid täiskasvanud. Lühikeste distantside poolest (300 m basseinis ujumist, 15 km ratast, 3 km jooksu) tundus see hooaja avamiseks igati sobilik olevat, et oma vormi ja enesetunnet testida.

Kuna panin end võistlustele kirja üsna viimases voorus ja ujumisnimekirjade moodustamisel lähtuti ilmselt ka varasemate aastate tulemustest, siis oli mul ootamist päris korralikult: kaheksateistkümne stardi arvestuses pääsesin mina rajale kuueteistkümnendas.

Tegime veel semudega basseini ääres oodates nalja, et see ei ole mitte enam isegi sportlaste ega harrastajate ega ka veteranide grupp. Võib-olla alles SPA-sportlaste grupp. Kuna tuleb nii kaua oma järge oodata, et jõuab vabalt vahepeal ühe eine võtta ja uinaku teha ning tagatipuks veel ka mullivanni ronida.

Ujumisdistantsile starditi neljalt rajalt, igal rajal kaks ujujat. Umbes 200 meetrit läksid päris kenasti ühtses ja rütmis. Siis muutus libisemine raskeks. Kuidas ka ei tõmmanud, tundusid käed jõust tühjad. Ja siis lagunes ka tehnika.

Lõpuaeg rõõmustamiseks või rahuloluks põhjust ei andnud. Ütleme, et selline tavapärane tulemus. Lootsin talvistele ujumistreeningutele toetudes oluliselt nobedamat aega, paraku tuli leppida plaanitust umbes 20-30 sekundilise kaotusega.

Kuna veel hiljaaegu olin haige olnud, sai osa tulemusest kirjutada nõrgavõitu organismi arvele.

Rattarajale läksin seda optimistlikumalt. Eelmisel kolmapäeval tegin Tabasalu eraldistardisõidus enda kohta korraliku tulemuse ning arvasin, et ehk jagub ka selleks korraks jalgu rohkem kui ujumiseks käterammu.

Rajale lasti ujumistulemuste järgi – mina üsna jalgrattarivi lõpust. Esimene pool maast läks mõnusalt allatuult, nii et keskmine kiirus püsis stabiilselt kusagil 41-43 kilomeetri juures. Suurem grupp, keda olin kogu aeg jahtinud ning soovinud vastutuule osaks kätte saada, oli kõigest sajakonna meetri kaugusel. Ja just siis, kui neile juba liginema hakkasin, juhtus see, mille tõenäosust ette polnud näinud.

Oli tunda, kuidas pedaalimine ühtäkki pehmemaks muutus. See sai tähendada ainult kaht: kas on ratturil pilt silme eest ujuma hakanud või rattal rehv katki läinud. Kiire peatus ja kontroll – jah, esimene kumm oli tühi mis tühi! Nagu Murphy seadusele kohane, juhtuvad seesugused asjad alati trassi kõige kaugemas kohas.

Oletasin, et kuna tegu on nii lühikese rattasutsakaga, siis ei hakka ennast varurehvi ja pumbaga koormama. Ja just neid mõlemat oleks hädasti vaja läinud!

Kõik need, kes olin just värskelt selja taha jätnud, vuhisesid nüüd omakorda minust mööda. Mis mul üle jäi – astusin sadulast pettunult maha ning hakkasin tagasi jalutama. Üks vastutulnud juhuslik rattur jäi korra pidama ja päris, et kas vajan abi. Jah, vajasin küll. Aga et temal oli pakkuda vaid istumise all olevat MTB sisekummi, mis minu maanteerattale ei sobinud, tuli teda vaid lahke pakkumise eest tänada.

Pärast umbes pooltteist kilomeetrit maantee ääres vantsimist jõudus järgi üks teine juhuslik rattur – sedapuhku maanteerattaga. Ta pakkus, et annab oma esiratta mulle, et saaksin vähemasti vahetusalasse vändata. Nojah, aga siis jäänuks tema sinnasamasse tee äärde minu nahka passima. Tänasin ja loobusin.

Seda enam, kui mängida ausate spordireeglite ja põhimõtete järgi, ei tohiks triatlonirajal kõrvalist abi kasutada. Kui endal varu-sisekummi ja abivahendeid kaasas pole, oled ise loll ja süüdi, et riski peale läksid!

Kulus veel paar kilomeetrit maanteekingade ja klotsidega asfaldil klõbistamist, kui korraldajate saateauto mu peale noppis ja ära viis. Kui jõudnuks omal jõul vahetusalasse, saanuksin viimasena ka jooksu osa ära teha ning mingisugusegi tulemuse kirja.

Mõistagi oli tuju kogu sellest jamast nii nullis, et polnud isu ei kergeks supiks ega suhtluseks teistega. Pakkisin löödult asjad kokku ning keerasin kodu poole.

Mul on nende kummi purunemistega igal aastal oma kana kitkuda. Ei, trennis ei juhtu seda peaaegu kunagi – sõida palju tahad! Niipea, kui tuleb mängu aga võistlussituatsioon, ole valmis ootamatusteks!

Siinkohal teen komplimendi ratturite pere aadressile – õnneks on tegu nii kokkuhoidva ja üksteist toetava seltskonnaga, et teist tundtakse hädas ning ei peeta paljuks võhivõõrale abi pakkuda. Respekt ja tänud teile, head kaasväntajad! Luban, et vajadusel vastan omalt poolt samasuguse hoolivuse ja abiga, kui kedagi teist tee ääres seismas näen.

Enda rumalusest ja liigsest enesekindlusest teen omad järeldused ning loodetavasti enam selliseid apsakaid mul ei juhtu. Eks see on ju ammu teada, et kui võtad vihmavarju kodunt lahkudes kaasa, püsib ilm ilus ja sajuta.

Kuidas rattal sisekummi vahetus täpsemalt käib, saavad huvilised Karmen Renpõllu õppevideost ise üle vaadata SIIT

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis