Eero Janson (Arno Saar)

Kohtun Karwaniga tema perefirmas, Tallinna restoranis, mille ta avas kolm aastat tagasi. Ta on üks vähem kui sajast inimesest, kellele Eesti on alates 1997. aastast rahvusvahelise kaitse andnud. Hoolimata sellest, mida ta oma endisel kodumaal ja 12 aastat tagasi Eestisse jõudes läbi pidi elama, on tal hästi läinud: ta on pereisa ja edukas ärimees. Nüüd on ta ka esimene pagulane, kes on saanud täieõiguslikuks Eesti kodanikuks.

Karwani ülemöödunud nädalal tsunamina üle Eesti liikunud kvoodipaanika ei puuduta – tema on juba pääsenud, väljaspool ohtu. Kuid miljonid teised, kes põgenevad samasugustel põhjustel, nii õnnelikud ei ole.

Ühe päästerõnga teistele sõja ja tagakiusu eest põgenejatele visati sedapuhku Euroopa Komisjon, kes pani ette laiapõhjalise paketi pagulaste abistamiseks. Kuigi komisjoni rände tegevuskava sisaldab nii merepäästet Vahemerel kui ka pagulasstaatuste vastastikust tunnustamist ELi sees, on meedias kõlama jäänud vaid üks number: 326.

See tähistab pagulaste arvu, kelle Eesti peaks komisjoni arvutuste kohaselt vastu võtma ÜRO  korraldatava ümberasustamisprogrammi raames. 

Pikaajaline lahendus haavatavatele rühmadele 

Ümberasustamisele kuuluvad inimesed, kellel ei ole ühtegi alternatiivi ja kes vajavad oma olukorrale pikaajalist lahendust. ÜRO pagulasamet on nad välja valinud ja nad elavad üldiselt pagulaslaagrites.

Esialgse valiku pagulastest, kes kvalifitseeruvad ümberasustamisprogrammi, teeb ÜRO, kaaludes iga inimese olukorda eraldi, et teha kindlaks, kas ta kuulub mõnda ümberasustamisele kuuluvate inimeste kategooriasse. Neid kategooriaid on seitse, nende hulgas näiteks vägivalla- ja piinamisohvrid, kaitseta jäänud naised ja lapsed, raskelt haiged ja puuetega inimesed.

Ümberasustamine on ainuke koht, kus riik saab ise öelda, mitu pagulast ta on nõus vastu võtma. See tähendab, et isegi kui riik võtab vastu pagulasi kvoodi alusel, peab ta jätkuvalt läbi vaatama ka kõikide selliste inimeste taotluse, kes omal jõul on Eestisse jõudnud ja varjupaika taotlevad. Eelmisel aastal oli selliseid inimesi vaid 143.

Edasi pakub ÜRO riigile välja need inimesed, keda oleks esmajärjekorras vaja turvalistesse riikidesse ümber asustada. Perekonnad pakutakse välja koos. Vastuvõttev riik vaatab seejärel kõikide inimeste kaustad üle ja teeb omapoolse valiku. Vajadusel lendavad ametnikud isegi kohapeale, et inimesi intervjueerida ja Eesti olusid selgitada. Kui ka pagulane ise on nõus väljapakutud riiki elama minema, vormistatakse vajalikud dokumendid ja tuuakse nad Eestisse.

Kuna nendele inimestele on ÜRO juba pagulasstaatuse andnud, pole vaja nende taotlusi menetleda, vaid nad saabuvad Eestisse juba tunnustatud pagulastena.

Nende kohale jõudes on oluline teha kahte asja. Esiteks, riik peaks koostöös vabaühendustega neid igakülgselt toetama, et nende kohanemine uue olukorra ja ühiskonnaga toimuks võimalikult valutult. See tähendab muu hulgas kohanemiskoolitusi ja intensiivset keeleõpet esimestel kuudel.

Teiseks, nii pagulastele kui ka riigile on oluline nende võimalikult kiire sisenemine tööturule, et säilitada nende oskused ja muuta nad võimalikult vara iseseisvaks. Selles osas saab riik loota nii töötukassa kui ka vabaühenduste abile. 

Liidusisene ümberpaigutamine 

Teine komisjoni ettepanek, mis on pälvinud oluliselt vähem tähelepanu, puudutab varjupaigataotlejate ümberpaigutamist Euroopa Liidu sees. See on ettepaneku kohaselt erandlik protseduur, mida rakendataks vaid siis, kui mõni liikmesriik võtab ootamatult vastu suure hulga põgenikke ega suuda olukorraga üksi toime tulla.

Kui ümberpaigutamise mehhanism tööle pannakse, jagatakse osa vastuvõetud inimestest liikmesriikide vahel solidaarselt ära, võttes seejuures arvesse riikide suurust ja majanduslikku heaolu.

Ümberpaigutamise raames võtab riik vastu mitte tunnustatud pagulasi, vaid varjupaigataotlejaid. Seetõttu algab nende inimeste tee Eestisse jõudes varjupaigamenetlusega, mille raames teeb politsei- ja piirivalveamet kindlaks, et inimene tõepoolest pagulaseks kvalifitseerub.

Kui see on selgeks tehtud ja inimene pagulasena tunnustatud, saab alguse samasugune teekond nagu ümberasustatud pagulastega: kohanemiskoolitused, keeleõpe ja töö otsimine. 

Teeme vabatahtlikult 

Isegi kui komisjoni ettepanek ei leia liikmesriikide toetust, peaks Eesti hakkama ÜRO programmi raames ümberasustamisega tegelema sellegipoolest, vabatahtlikult. Põhjuseid selleks on mitu, alustades meie üldinimlikust ja moraalsest kohustusest kaitsta inimõigusi ja aidata abivajajaid (on ju Eesti inimesed isegi põgenenud ja teistelt riikidelt kaitset saanud) ning lõpetades juriidiliste kohustustega, mida me riigina võtnud oleme.

Tõsi, komisjoni ettepanek võtta vastu 326 pagulast ümberasustamise korras on Eesti senist pagulaste hulka (alla 100 inimese viimase 18 aastaga, Karwan nende seas) ja süsteemi praegust valmisolekut arvestades tõepoolest suur arv. Kuid kui meil on tahe hädasolijaid aidata, saame me sellega hakkama. Eriti arvestades, et meie naabrid on põgenikke ümber asustanud juba aastakümneid, Soome näiteks aastast 1979, mistõttu on meil võimalus õppida ka teiste kogemustest ja vigadest.

Otsus võimekuse väljaarendamiseks tuleks teha aga kiiresti, sest pikemalt ei saa me enam jaanalinnu kombel pead liiva alla peita.

"Paanikaks 326" ei ole põhjust. Me ei tohi unustada, et tegelikult on selle arvu taga 326 kõige haavatavamat inimest, kes saaks meie abiga pääseda ohust oma elule ja inimväärikusele. Need on inimesed, kes on ohus ja vajavad meie kaitset, mitte ei ole ohuks meile ja Eestile.

Igaüks neist võiks olla samasugune edulugu nagu Karwan, kellel on, mida Eesti ühiskonnale pakkuda. Omalt poolt peame looma neile vaid võimalused edukaks saada.

Jaga artiklit

91 kommentaari

H
http://www.pagulasabi.ee/projektid  /   11:06, 27. mai 2015
Projekt "Eesti Pagulasabi võimekuse tõstmine humanitaarabi pakkumisel". Projekti rahastab Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest 21521 euroga. Projekti kestus: mai 2015 – jaanuar 2016.
Projekti eesmärk on tõsta Eesti Pagulasabi humanitaarabi andmise võimekust. Selleks (1) võetakse kasutusele humanitaarprojektide haldamiseks mõeldud tarkvara, (2) kaasatakse organisatsiooni töösse konsultantidena humanitaarabi valdkonna eksperte, (3) koostatakse humanitaarabi käsiraamat nii eesti kui vene keeles ning selle juurde kuuluv koolituskava, (4) kaasatakse organisatsiooni töösse kommunikatsioonispetsialist, et parandada organisatsiooni nähtavust ja väljapoole suunatud kommunikatsiooni, ning (5) viiakse läbi visiit Türgisse, valmistamaks ette järgmist humanitaarabi programmi tööks Süüriast ja Iraagist põgenenud inimestega.
  /   09:50, 27. mai 2015
ˇKüll meie inimestel, kes sõja jalust omal ajal põgenesid teistesse riikidesse, vedas, et neisse samamoodi ei suhtutud, kui praegu meie suhtume.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis