24
fotot

Väikeste Eesti maakirikute võlu peitub lihtsuses ja ümbritsevasse loodusesse sulandumises, mitte massiivsetes müürides ega sihvakates tornides.

Uhked kirikutornid Eesti maakohtades paistavad silma juba kilomeetrite kauguselt üle metsade-aasade. Neist on raske mööda vaadata - eks see kunagiste kirikuehitajate üks soove ka oli.

Ent võimsate ja kõrgete kirikute kõrval kubiseb Eesti ka väiksematest maakirikutest, mis on rajatud näiteks sügavale metsade rüppe, eemale inimasustusest, mõne kauge küla vähekäidavasse soppi.

Paljud neist ei ole enam kasutuses, lagunevad või seisavad tühjana. Mitme ümber võis ehitamise ajal vilgas elutegevus keeda - praegu liiguvad seal vaid metsloomad ja mineviku varjud. Üksikud on kasutusel - paar korda aastas jumalateenistuste läbi viimiseks või kümnekonnale järelejäänud koguduseliikmele pühapäeviti hingekosutuse pakkumiseks.

Selliseid hüljatud või harva kasutatavaid kirikuhooneid on nukker vaadata - ent omal moel mõjuvad nad ümbritsevas keskkonnas isegi hubaselt ja ümbritseva loodusega harmoneeruvalt. Ning kui sattuda sinna jumalateenistuse või missa ajal, siis kogeb, et hoolimata tuult ja tormi läbi laskvatest seintest, tilkuvatest katustest, purunenud akendest ja ohtlikult kääksuvatest põrandalaudadest on neis endiselt tallel minevikuhõngu ja hingeväge.

Regulaarselt töötavad, ent inimasustusest eemal paiknevad või võõra silma eest varjatud on näiteks Aegviidu Aleksandri kirik (Harjumaal), Kassari kirik (Hiiumaal), Laiksaare Ristija Johannese kirik (Pärnumaal), Käru kirik (Raplamaal), Rooslepa ja Nõva kirikud (Läänemaal), Käsmu kirik (Lääne-Virumaal). Igaüks neist on omamoodi välisilmega, sobitudes samas ümbritsevasse keskkonda ja külamiljöösse.

Harvemini on avatud kirikuuksed Välgi Neeva Aleksandri kirikus (Tartumaal), Malvaste kirikus (Hiiumaal), Meeksi Ristija Johannese kirikus (Võrumaal), Saatse Paraskeva kirikus (Põlvamaal), Uruste Issanda Taevaminemise kirikus (Pärnumaal). Sinna ei pruugi igal pühapäeval sisse pääseda, ent suuremate kirikupühade puhul tavaliselt ikka.

Lagunenud, ent siiski aeg-ajalt üksikuid teenistusi võõrustamas on Mõisaküla kirik (Viljandimaal), Paadrema Püha Kolmainu kirik (Pärnumaal), Puutli Püha Nikolai kirik (Võrumaal). Needki on hooned, kuhu peagi võib olla ohtlik siseneda - ent kus siiski kohaliku jumalasulase või aktiivsemate koguduseliikmete toel veel mingi harv elutegevus märgatav.

Ning suisa lagunenud, varinguohtlikud või osaliselt renoveerimisel on Mäemõisa Püha Nikolause kirik (Läänemaal), Maaritsa kirik (Põlvamaal), Mehikoorma kirik (Tartumaal), Laanemetsa kirik (Valgamaal), Penuja Kõigi Pühakute kirik ja Tuhalaane kirik (Viljandimaal). Mõnda neist kirikutest üritatakse veel korda teha või konserveerida, teised on jäetud nukralt ilmastiku ja inimkäte purustada.

Tihtipeale nõuab mõne taolise maakiriku leidmine tüki aega, kuna rajad nendeni on rohtunud ning ükski viit ei juhata. Seda põnevam on aga viimaks kohale jõudes silmata puude vahele maskeerunud hoonet, mis otsekui üritaks peituda muutuva maailma eest, soovides jääda rahulikult oma turvalisele ning vähekülastatavale asukohale.

Hüljatumate kirikuvaremete puhul näeb veel seintel-laes ilmastikust ja inimkätest puutumata maalinguid, tihtipeale on mööbel ja kirikuriistadki kohapeal alles. Hullemini lagunenud kirikuhoonetes tuleb ettevaatlikult liikuda, sest kunagi ei tea, mis kaela kukub või kust läbi vajub.

Kirikuid ümbritsevad surnuaiad pakuvad tihtipeale üllatusi - seal võib mõnegi ajaloost tuttava nime peale sattuda või silmata uhkeid hauatähiseid, mis praeguseks sambla ja kõduga kaetud.

Kõigis neis kohtades valitseb omamoodi sümbioos ümbritseva looduse ja taevalike jõudude vahel, mis muudab taoliste väikeste maakirikute külastamise ning nende ümber jalutamise meeldejäävaks ja rahutoovaks tegevuseks.

Asukohtade koordinaadid:

Aegviidu Aleksandri kirik: 59.289696,25.603611

Kassari kirik: 58.810328,22.864428

Malvaste kirik: 59.027756,22.587726

Mäemõisa Püha Nikolause kirik: 58.825991,23.574094

Käsmu kirik: 59.602536,25.917850

Paadrema Püha Kolmainu kirik: 58.535048,23.828840

Uruste Issanda Taevaminemise kirik: 58.414177,24.245790

Laiksaare Ristija Johannese kirik: 58.024247,24.603575

Maaritsa kirik: 58.143740,26.701093

Saatse Paraskeva kirik: 57.882644,27.787775

Käru kirik: 58.829865,25.139677

Mehikoorma kirik: 58.237718,27.467013

Välgi Neeva Aleksandri kirik: 58.587182,26.889452

Laanemetsa kirik: 57.646105,26.312261

Mõisaküla Püha Vaimu kirik: 58.088216,25.193420

Penuja Kõikide Pühakute kirik: 58.060026,25.365125

Tuhalaane kirik: 58.177709,25.655435

Meeksi Ristija Johannese kirik: 57.709618,27.395355

Puutli Püha Nikolai kirik: 57.793185,27.272655

Rohkem ideid, pilte ja kirjeldusi kodumaiste reisisihtide kohta leiab Facebookist www.facebook.com/avastaeesti  Avasta Eesti lehelt kodulehelt. 

Jaga artiklit

20 kommentaari

T
till  /   11:31, 17. nov 2015
Kirikust hoia eemale nagu katkust, piibli õpetus on lihtsalt jube. Koguaeg ühed tapatalgud, Jehoova käsib tappa ja uusi maid vallutada. Koraan on palju normaalsem pühakiri. Sellist inimest nagu Jeesus pole kunagi elanud.
A
arvan ,  /   16:22, 19. okt 2015
Et igasse suvalisse kirikusse ei kõlba ikkagi abiellumiseks oma nina pista ! Kui inimene on luterlane , siis vist ei ole sobiv riitust toimetada näiteks õigeusu kirikus ,katoliiklaste, jehhoovalaste , või siis nelipühalaste juures , sest igal kirikul on omad kombed ja tavad . Kui abielluja peab just kirikus laskma ennast paari panna , siis valigu enesele ikka see õige , mis sobib tema enda maailmavaatega .

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis