Viimane aeg on tallad jooksulindilt õue lippama viia - näiteks sel laupäeval ümber Harku järve peetavale jooksule. Pildil paari aasta tagune hetk koos pojaga, kus finiši eel tema tempoga sammu üritan hoida. (Kristi Jahilo)

Kuu alguses jõudis maailma ajakirjandusse teade selle kohta, et Facebooki tootmisjuhi Sheryl Sandbegi 47-aastane abikaasa Dave Goldberg suri treeningsaalis jooksulindilt kukkudes saadud koljuluuvigastuse tagajärjel. Kui turvaliseks peaks selles valguses jooksutrenažööre pidama?

David Goldbergi surma põhjuseks peetakse praeguse seisuga kukkumist jooksulindilt, mille tagajärjel lõi ta oma pea vastu masina äärt ning suri suure verejooksu tagajärjel. Sellised õnnetused pole ajaleht Washington Posti teatel Ameerikas kahjuks sugugi haruldased: igal aastal saavad lausa kümned tuhanded jooksulintidel treenijad joostes vigastada: neist tuhanded lõpetavat traumapunktis ja tosinkond ka surevat nende õnnetuste tagajärjel.

Erinevad koduvideosid täis saated ja kanalid on pungil halenaljakatest kukkumistest ja õnnetustest, kus mõni kohmakavõitu või siis liialt uljaks muutunud spordisõber lindil ninali käib. Tõsi, vahel on seesugused klipid tõesti koomilised. Kuid teatud piirini. Kusagil kerkib koomika ja traagika vahele aga piir.

Mina isiklikult olen klubis asuvat jooksulinti aeg-ajalt eelsoojenduseks kasutanud. Mõned trenažöörid lasevad lisaks jooksutempo valikule reguleerida ka trassi raskusastet (ehk kallet, imiteerides näiteks mäkkejooksu) ning nii annab see mõnel lumisel või lörtsisel päeval kena asendusena võimaluse jooksusammu lihasmälus hoida.

Jooksulindil lippamisega ei tasuks aga üle pingutada – ennekõike ei tohiks piirduda ainult sellel jooksmisega välistades naturaalse keskkonna. Põhjus peituvat lindi põrutuspinna kõvaduses võrreldes asfalttee või mõne muu jooksupõhjaga. Kui kunagi oma luuümbrise põletiku hädaga spordiarsti juures käisin, oli ta esimeseks päringuks, kas ma jooksen väga palju jooksulindil?

Pikk ja ainult jooksulindil jooksmine põrutavat liigeseid ja mõjutavat keha tavapärasest pisut rohkem. Palju abi ei saavat väidetavalt ka pehmendusega jooksutossudest. Lint olevat lihtsalt lindi omadustega, millele jooksutreeningu tavareeglid sageli ei pruugi pädeda. Mine võta kinni, kui suur osa sest suurte silmadega hirmul on ja palju see päriselt vett peab.

Mis teevad veel jooksulindil jooksmise problemaatiliseks? Ilmselt on üheks teguriks hirm, et joostakse lindi kiirusest kiiremini või aeglasemini ning võidakse nii erinevate kiiruste kokkupuutel rajalt maha pudeneda. Või tekib mulje, et jooksulindi laius või pikkus on liiga kitsas/lühike ning normaalse pikkusega jooksusammu võtmiseks ei ole sellel piisavalt ruumi. Nii hakatakse tippima ja see ei ole enam normaalne jooksusamm, mis välja tuleb.

Igal kaasaegsel jooksulindil on küljes (tavaliselt silmatorkavalt punasevärviline) ohutusnupp koos kirjaga STOP. Seda tõmmates või vajutades peaks lint hetkete jooksul seisma jääma. Aga see on teooria. Eks või ka autojuhile samamoodi soovitada, et kui ohtu näed, vajuta pidurit. Mõni jõuab seda teha, teine mitte. Nii on ka jooksulindil selle nupu kasutamisega.

Suuremaks ohu allikaks pean jooksulindi puhul aga erinevaid tähelepanu hajutavaid kõrvalisi tegureid. Sageli on jooksulintide ette paigutatud näiteks teleriekraanid, kust saab rutiini vältimiseks ja aja täitmiseks filme või telesaateid vaadata. Need võivad tekitada võlts-turvatunnet: üks väike tähelepanu hajumine ja juba oledki lindil käpuli!

Väga paljud armastavad lindil liikudes kuulata klappidest oma lemmikmuusikat. Või näppida oma nutiseadet.

Washingtoni riikliku ülikooli õenduskolledži professor Janessa M. Graves näeb sporditrenažööride õnnetuste suure kasvu taga USAs peamiselt kahte põhjust. Üks seisneb selles, et suur nõudlus nende masinate järele on toonud turule suure hulga odavama otsa masinaid, mille kvaliteet ei pruugi olla kõige parem, kuid mis kasutavad kõrgtehnoloogiaga süsteeme ja pole seega alati turvalised. Teiseks põhjuseks on mobiiltelefonide ja teiste nutivahendite tihe kasutamine trenni tegemise ajal. Näiteks 2007. aastal, kui turule tuli iPhone, kasvas jõusaali õnnetuste arv 45 protsendi jagu!

Seega – et vältida ebasoovitavaid tulemusi, peaks jooksulindi treeninguid kindlasti tavajooksudega rikastama. Joostes keskenduda jooksmisele, mitte ringi vahtima või oma kaasaskantavaid tehnikajubinaid näppima.

Kevadel Rotterdami maratoni eelsel ekspol ringi uidates sattusin üsna huvitava väljapaneku peale. Jooksutrenažöörile, mis imiteeris jooksmisliigutusi pea sajaprotsendiliselt. Ei põrutanud sugugi ning tundus demo järgi nii pehme ja dünaamiline, et pani lausa nähtut mobiiliga üles filmima. Kui mõni seesugune aparaat klubis olemas oleks, võiks seesugusega küll rohkem kui sinasõbraks saada. Vaata ja hinda ise!

Ükski vaid jooksulindil tehtud treening ei asenda minu nägemuses kunagi päris jooksutreeningut. Ajab ainult hädaga asja ära. Kui ennem õnnetust ei juhtu. Aga aitab sellest klubiseinte vahel tiksutamisest nüüd selleks hooajaks küll - aeg on tallad õue lippama viia!

Jaga artiklit

2 kommentaari

L
Lindikasutaja  /   16:30, 14. mai 2015
Peab ikka suhteliselt jobu olema et jooksulindilt maha kukkuda.Minu arvates on see võimalik ainult siis kui ära minestad..Nii vaenulik,et ettevaatust jooksulint,küll ei tohiks olla.Väga hea vahend pikkade intervalltreeningute läbiviimiseks sest kiirus ei kõigu.Isegi staadionil ei ole võimalik näiteks 5x 2000 m ühylast,stabiilset kiirust hoida
S
suhteliselt jobu  /   21:36, 21. mai 2015
ma oleks napilt kukkunud.. kuigi treenin 5x nädalas. Lihtsalt kogemata jalg vääratas.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis