2
fotot

Ma olen sada korda rääkinud, kuidas ma tahaks Mari lutivabaks saada, aga iga kord on see tundunud kuidagi jube keeruline. Tõesti - ilma lutita hakkas Mari jorisema ja lutti taga otsima ja jaurama. KERGEM oli talle lutt kätte anda ja palvetada, et ta enne esimest klassi on nõus luti ikka koju jätma. 

Olukord lahenes aga nii, nagu nad ikka lahenevad - ISE. Vot selle pärast ma vist millegagi tegeleda ei viitsi, ma tean, et asjad nagunii lahenevad lõpuks nii, nagu nad minema peavad. Nõnda sai lõpp ka lutitamisel täitsa ootamatult. Nimelt trippis Mari neljapäeva hommikul lutiga ringi, kuni kaotas selle ühel hetkel ära. Meil peaks siin maja peale pea 10 lutti KUSKIL olema, aga tol hetkel ei suutnud me neid kuskilt leida ja seega läks Mari lõunaunne ilma lutita. 

Kui ka õhtuks lutt välja ei tulnud, siis pidi vaene laps leppima ka lutitu ööunega. Ühe korra ärkas ta öösel küll üles, et lutti otsida. Ma oleks talle selle hea meelega andnud, sest unesegasena oli viimane asi see, et ma viitsiks üleval passida. Kuna aga ma lihtsalt ei teadnud, kus see on, siis haarasin lihtsalt Mari kaissu ja ta jäi MINUTIGA ise uuesti magama. 

Hommikul leidsime luti muidugi aknalaualt üles (kus me seda suht tihti hoiame, ma ei teagi, kuidas me seda eelmine päev ei näinud). Kuna Mari oli selleks hetkeks juba pea 24h ilma lutita olnud, siis tundus see kuidagi tobe talle nüüd seda uuesti anda. Eks ikka selliseid kergeid jorinahetki on olnud, kus ma muidu oleks talle luti andnud, aga need mööduvad nii kiiresti ja tõepoolest ei valmista nii suurt....ebamugavust ja nuttu, nagu ma eeldasin.

Täna on Marikese neljas päev ilma lutita! 

Mul on üli hea meel, et ma ei pea teist korda enda sõnu sööma. Kunagi lubasin, et minu aastane laps küll enam lutti ei saa. Aasta tuli aga ootamatumalt, kui ma arvasin, seega liikusin edasi teisele eluaastale. Niigi inimesed muudkui kommenteerisid, et suur tüdruk ja nii inetu, kui ta lutti IKKA VEEL saab, aga no, ausalt on mul kergem taluda võõraste inimeste kommentaare, kui enda lapse jorinat ja nuttu. Või no, ma kartsin, et see saab olema mega dramaatiline. Tegelikult on see ikka õnneks üsna kergelt läinud. 

Tõsijutt on see, et lutt on vanema enda laiskuse taga. Ma oleksin võinud ju ammuilma talt selle luti lihtsalt ära võtta, aga kuidagi...kergem tundus seda mitte teha ja oodata "õiget hetke". Noh, kätte ta nüüd tuligi. Praegu on küll hea meel, et Mari rääkida ei oska, sest kui ta hakkaks lutti KÜSIMA, siis oleks küll kehva lugu. Küsida ta õnneks aga ei oska ja nõnda ongi meie Mari sellest "patust" vaba. 

Ilus emadepäevakingitus. Lisaks sellele kolmele tulbile, mis Mari tõi (ta palus issil poest tuua), siis kinkis mugul mulle veel ühe lillerootsu, mille ta aiast leidis. Loomulikult üritas ta seda hiljem ka ära süüa, aga kui ta mulle selle andis, siis mu süda küll sulas sees. Pärast andis ta ka mulle ühe oksa ja linnusitase kivi. Elu õied! 

Jaga artiklit

13 kommentaari

K
Kah lapsevanem  /   09:12, 10. sept 2015
Okei saan aru, et on palju erinevaid arvamusi. Aga tõesti, lutt ei tekita kaariest, ei tekita seda ka lutipudel. Kaariesebakter on asi, mis tuleb ema-isa, vanaema-vanaisa suust, kui jagatakse nt lusikat ja lutsutatakse lapse lutt puhtaks pärast maha kukkumist ja pistetakse talle suhu!
J
Juuli  /   22:55, 9. sept 2015
Aastane laps palus isa poest lilled osta? See laps on geenius lausa!!! Ilmselt emasse läinud.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis